Silja Ratt: väikekoolide surm ja sünd

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Homme kõlab esimen koolikell ka Lätis. Foto on illustratiivne.
Homme kõlab esimen koolikell ka Lätis. Foto on illustratiivne. Foto: Arvo Meeks / Lõuna-Eesti Postimees

Olen kahe käega maal antava gümnaasiumihariduse poolt, kuid arvan, et maakoolid ei tohiks õpilastele nõudmiste osas järeleandmisi teha, kirjutab üliõpilane Silja Ratt Postimehe arvamusportaalis.

Lugesin hiljuti Postimehest artiklit erakoolide teemal, kus räägiti, et taoliste koolide hulk on viimasel ajal märgatavalt kasvama hakanud. Artiklis toodi muuhulgas välja, et erakoolides on väiksemad klassid, mis tagavad selle, et õpetaja jõuab kõigile õpilastele rohkem tähelepanu pöörata. Samal ajal, kui aina rohkem väikekoole (valdavalt maakoolid) on sunnitud oma uksed rahapuuduse tõttu sulgema, on inimesed aina rohkem hakanud hindama just väiksema õpilaste arvuga koole. Kas pole veider, et ühest otsast taolisi õppeasutusi sulgetakse, samas tekib neid erakoolide näol aga aina juurde?

Üks levinum ettekääne, millega väikekoolide sulgemist põhjendatakse, on sealse hariduse kvaliteet. Räägitakse, et kõigil õpilastel, sõltumata sellest, kus nad elavad, peab olema võimalus saada võrdselt head haridust. Aga kas kõigil õpilastel ei peaks olema võimalust otsustada, millises keskkonnas nad selle hariduse omandavad? On mõistetav, et kui õpilaste arv kuivab kokku, siis ei saa koole igavesti n-ö elus hoida, ometi ei mõju pidev sulgemisjuttudega hirmutamine ei väikekoolide õpilastele ega õpetajatele hästi.

Hariduse kvaliteedist rääkides tuleb tõdeda, et väikekoolis tekivad õpilastel õpetajatega tihti väga sõbralikud suhted. Ühest küljest on see hea, sest see loob õppimiseks mõnusama ja vabama keskkonna. Teisalt on niimoodi kerge tekkima oht, et õpilased kasutavad neid häid suhteid kurjasti ära. Siinkohal on oluline, et õpetaja suudaks ennast kehtestada. Kindlasti on iga pedagoog kokku puutunud olukorraga, kus kogu klass meeleheitlikult kontrolltöö edasilükkamist palub, sest nii palju oli õppida ning teises ja kolmandas aines on samuti kontrolltöö tulemas. Tegelikult teavad nii koolilapsed kui ka õpetaja, et kui töö ka edasi lükata, ei muutu sellest suurt midagi.

Sarnane lugu on tööde parandamisega. Suurtes linnakoolides on selles suhtes karmim kord, väikestes sõbraliku õhkkonnaga maakoolides tehakse aga tihti erandeid. Võib-olla tuleneb see sellest, et väikekoolides võtavad õpetajad asju isiklikumalt ning kui keegi tituleerib neid nõmedaks õpetajaks, kuna nad ei lase mitu korda mõnda tööd parandada, arvavad nad, et tuleks teha järeleandmisi. Kui õpilane saab halva hinde ja muuhulgas öeldakse talle, et ta ei saa seda parandada, tekib temas esialgu muidugi pahameel. Samas hindavad kõik õpilased tegelikult rohkem neid õpetajaid, kes on reeglid kindlalt paika pannud. Esialgu võib see õpilastes trotsi tekitada, aga kokkuvõttes säästab see mõlemaid pooli stressist. Õpetajad ei pea tegema pidevaid järeleandmisi ja ennast süüdi tundma ning õpilased teavad, et nad peavad lihtsalt rohkem pingutama.

Mis puutub individuaalsesse lähenemisse, mida väikekoolide puhul samuti sageli esile tuuakse, siis loomulikult on see tervitatav. Samas, kui minna liiga individuaalseks ning iga õpilase järgi ootama hakata, võib õppetöö kergesti takerduda. Jällegi on siin oluline roll õpetajal, kellel on väiksema klassikollektiivi puhul kindlasti hea meel, et tal on aega ja võimalusi rohkematele õpilastele individuaalselt läheneda. Ometi ei saa ta kõigile segaduses olevatele õpilastele teemat eraldi lahti seletada. Seega peaks paljukiidetud pedagoogipoolne individuaalne lähenemine hõlmama soovitust õpilasel ka individuaalset tööd teha.

Väikekoolide juures on palju positiivseid omadusi, mida suurtest tuhande õpilasega õppeasutustest on keeruline leida. Ometi näitab praegune maakoolide sulgemise trend, et midagi tehakse seal ehk valesti. Pisikeste koolide sulgemine ja teisest otsast nende juurde tekitamine näitab, et taoliste õppeasutuste järgi on endiselt nõudlus- seda enam, et enamik erakoolidest avatakse linnas. Fakt, et maal olevaid väikekoole järjest sulgetakse, teeb kurvaks, sest maal olev väikekool on omakorda midagi muud kui linnas olev väikekool. Ma usun, et kui maakoolid suudavad tõestada enda võimekust anda õpilastele konkurentsivõimelist haridust nii, et maalapsed linnakooli või ülikooli sattudes šokki ei saa, on neil võimalus püsima jääda. Pidev sulgemishirm võib õpetajad küll õpilaste suhtes leebuma panna, ent kui sellega kaasneb antava hariduse kvaliteet, pole sellest kooli jätkusuutlikkuse kohalt mingit kasu.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles