Põllumajandust on tabanud üks valus kriis teise järel. Esmalt Venemaa toidukaupade impordi keeld, siis Aafrika seakatk. Murelikelt põllumeestelt kostab pidevalt nõudmisi ja etteheiteid riigile.
Olle Horm: hea, et päris maha ei valatud
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Teiste ärivaldkondade esindajad imestavad: neil ei tule isegi mõttesse, et turumuutuse või äririski peaks kinni maksma kogu ühiskond. Põllumehed on aga sellega harjunud – nii Eestis kui ka kogu Euroopas. Samas, loomulikult on põllumajandus iga riigi selgroog ning südametunnistus. Kodumaise toiduta saavad hakkama vähesed.
Euroopa Liidu eelarvest kulub ligi pool põllumajandustoetustele, mis ei ole ratsionaalne, vaid emotsionaalne valik. Mõõdukas kogus ratsionaalsust on selles siiski ka – suuresti tänu põllumeestele on elu maal võimalik. Kuid kõiki oma äririske ei saa ega tohigi delegeerida riigile. Piima avalik tasuta jagamine on viisakam kui lausa maha kallamine, kuid piinlik on ikka. Just sama ala esindajana tunnen end imelikult, kui halakatk on vallanud ka suurtööstureid. Väiketalunikku on lihtsam mõista kui neid, kes on võtnud ette väga suurelt.
Kriisiaeg on võimalus vaadata üle oma senised praktikad ning teha muudatusi. Eesti põllumajanduse ja toiduainetetööstuse koostöös on parandamisruumi oi kui palju. Suhtumine ja inimsuhted on ühed tähtsamad. Põllumajandusmaastik on täis Andreseid ja Pearusid, kelle suhted on juba ammu nii sassi läinud, et mõistlik koostöö on peaaegu võimatu. Paar näidet. Hiljuti uhkeldas üks endine põllumajandusminister, et tema Oliver Kruudale ehk eestimaisele tööstusele piima ei müü – müüb hoopis leedukatele. Paar nädalat hiljem kostsid sama mehe suust jõulised nõudmised riigile: leedukas ei maksa enam piima eest õiglast hinda, riik, tule appi! Mida sellise jutu peale kosta?
Pimesikumäng käib ka seakasvatuses. Ükski Eesti suurem tapamaja ei tööta minu teada viis päeva nädalas, sest elusloomi ei jätku. Eestist veetakse elusana välja üle 100 000 sea aastas – üle viiendiku Eestis kasvatatud sigadest. Samal ajal tuuakse sisse 20 miljoni euro eest sealiha teistest Euroopa riikidest, ehkki Eesti suudab oma vajaduse sealiha järele ise katta. Miks me nii teeme? Patriootlikest kõnedest ei piisa – tegusid on vaja.
Aafrika seakatk seab tõenäoliselt piirangud elusloomade ekspordile. Seda on asjaosalised ette näinud, ning üllatus-üllatus: kui riik ei tule kohe läbirääkimistele, on seakasvatuse säilimine ohus. Tõusigade Aretusühistu kiri ministrile on väga kategooriline.
Samas keeravad paljud väiksed seakasvatajad oma paadi ümber. Atria tapamahud saavutavad viimasel ajal uusi rekordeid. Nii mõnigi lihatööstus on vähemalt osaliselt ümber orienteerunud kodumaisele lihale. Pea kogu Atrias kasutatav lihatooraine tuleb meie oma tapamajast ja on eestimaine. See on selgelt meie konkurentsieelis. Uuringute järgi eelistab toidulaual eestimaist üle 70 protsendi tarbijatest.
Kuna seakasvataja varsti enam endist viisi tegutseda ei saa, on aeg muutuseks. Miks ei võiks see muutus olla tootjate ja töötlejate senisest tihedam koostöö? Kutsun lihatööstusi üles kasutama senisest enam kodumaist toorainet ning seakasvatajaid seda mõistliku hinnaga pakkuma. Nii ahvatlev, kui eksport oma kallima hinnaga ka tundub, on aastas 20 miljoni euro eest sealiha importi ikka häbilugu küll.
Püüame seekord omavahel paremini hakkama saada ning ärgem pigistagem kogu aeg Eesti riigi eelarvet. Küll nad aitavad, palju saavad, kuid ka ilma halakatkuta. Head põllumehed, ärgem küsigem kogu aeg, mida riik peab minu jaoks tegema. Küsigem, mida meie saame teha riigi heaks.