Suvorov paljastab taas: kuidas Venemaa maailma vallutada ihkas

Jaan Martinson
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Raamat

Endine Nõukogude Liidu salaluuraja, kes otsustas Suurbritanniasse putkata ja alustas Venemaa ajaloolise tõe väljaselgitamist ja maailma silmade avamist, jätkab tänuväärset tööd raamatus, mille alapealkiri kõlab: «Kriis NSV Liidus ja võitlus võimu pärast riigi juhtkonnas esimesel sõjajärgsel aastakümnel.»

Suvorov ei tuhni arhiivides ega avalda salajasi dokumente vaid tõlgendab kõigile kättesaadavat infot. Ta kogub kilde mis üksikuna erilist teavet ehk ei jaga, kuid kokku pannes annavad huvitava pildi. Või vaatleb kilde tavapäratu nurga alt. Ta ju asjatundja ning oskab näha seda, mida tavainimene ei näe.

Ses raamatus, mis on eesti keeli juba 15. tema teos, vaatab ta teise ilmasõja järgsesse aega, kui Stalini lähikondsed otsustasid suure juhi teise ilma saata ja saatsidki – jah, just säärase versiooni Suvorov välja käib.

Niisiis saadi Staliniga ühele poole ning algas lahing selle nimel, kes hakkab juhtima kuuendikku planeedist. Suvorovi väitel käis samas ka võitlus kahe maailmavaate vahel – üks osapool (keda juhtis, muide, kuulus timukas Lavrenti Beria) soovis arendada inimnäolist sotsialismi, teine jätkata vanal moel.

Tekkis suur küsimus, täpsemini Suur Küsimus – millises suunas peaks Nõukogude Liit liikuma? Ja siin suudeti kommunismimeelsetele eesotsas Nikita Hruštšoviga pähe määrida – väidetavalt oli määrija marssal Georgi Žukov – et sotsialistlik revolutsioon terves maailmas on võimalik ning NSVL võib säilitada juhiva positsiooni tänu tuumapommile. Totski polügoonil korraldati õppus näitamaks, et tuumalöök on rünnaku korral efektiivne. Mis sest, et sõdurid surma saavad – varem või hiljem – sest kahuriliha Venemaal jätkub.

Ülalpool mainitu on vaid väike osa raamatus paljastatust. Kahjuks tuleb tunnistada, et kõik see, millest Suvorov seekord kirjutab, on meie ajalugu, sest olime ju osa punariigist. Eesti võis olla ju ääremaa, aga ikkagi. Ka meil külvati maisi ja meie poisid pidid selga tõmbama vene sõduri mundri.

Suvorovi ajalugu erineb suuresti ametlikust ajaloost, kuid millegipärast on tema jutt usutavam. Mine võta kinni...

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles