Roomas, paarisaja meetri kaugusel Foorumist peab Giuseppe väikest restorani. Giuseppe oskab kohvitassitrikki: kallab kohvi justkui külalisele sülle, aga tegelikult on tass tühi. Külalised kiljuvad, Giuseppe mugiseb naerda. Ta vuntsid on suitsetamisest kollased ja ümmargusel kõhul on tomatipasta plekid.
Giuseppe juures on ettekandjaks Ukrainast pakku tulnud mees, kes eriti itaalia keelt ei oska, aga Giuseppe leidis, et Ukrainat tuleb toetada. Giuseppe räägib temast kõigile, kes viitsivad kuulata, ja ta vunts väriseb uhkusest. Ukrainlane on restoranis väikest viisi staar ja infokanal, mõned tulevad restorani ainult selleks, et Ukraina uudiseid kuulda. Äri läheb hästi.
Paar kilomeetrit Giuseppe restoranist eemal on konverentsikeskus, kuhu nädalavahetusel sõitsid kohale Euroopa poliitikud ja mõtlejad, et otsida jälle toda Euroopa narratiivi, mille pärast jätkuvalt mures ollakse. Üleeuroopalise uuringu järgi on üks põhjus, miks kodanikud ei usalda ELi, bürokraatia. Mis bürokraatia, küsiti konverentsil, kas siin on keegi, kellel on jäänud mõni asi bürokraatia pärast tegemata? Ühtegi kätt ei tõusnud. Selge, see on müüt, leiti, rahvas on jälle valesti aru saanud.
Ma ei ole sellega nõus. Kui inimesed midagi arvavad, ei ole kasu sellest, et öelda, et neil pole õigus, tuleks küsida, miks nad nii arvavad. Mulle näib, et põhjus on keeles. EL suhtleb inimestega ettekirjutuste ja ametlike seisukohtade keeles – ja see seondub inimestele bürokraatiaga. Suur osa sellest keelest on inimestele arusaamatu. Kuidas sa usaldad seda, kelle jutust sa mõhkugi aru ei saa? Kõik muud probleemid tulevad sellest: keeleta ei toimu ka kommunikatsiooni, liit jääb inimestele üha kaugemaks.
Jama, ütles üks Itaalia euromees, süüdi on ajakirjandus – see pole ELi inimestele piisavalt positiivses võtmes tutvustanud. Mul hakkas veidi jube. Teatris panen ma sellistel hetkedel tavaliselt silmad kinni ja veidi aja pärast on kõik möödas. Aga Itaalia euromees ei kadunud kuhugi, vaid ütles, et me oleme Euroopas sõjata elatud aastate jooksul mugavaks läinud. Aga Ukraina, küsis keegi saalist. Mis Ukraina, ütles Itaalia euromees, Vene oht on suurele osale Euroopast kauge ja võõras.
Kui ma päev hiljem selle peale mõtlesin, siis oleks tahtnud teha kahte asja: viia tolle Itaalia euromehe Giuseppe restorani, ja anda talle lugemiseks ta kaasmaalase, itaalia filosoofi Giorgio Agambeni essee «Sõber». Selles essees küsib Agamben muu hulgas, mis on see, mis teeb inimesest poliitilise olendi. Poliitika, leiab ta, on hakanud iseendale vastu töötama: see on hakanud nõrgendama neid kogukondlikke suhteid, millest poliitika sündima peaks. Ühise elu aluseks on keelekogemus, kõik muu tuleneb juba sellest. Kui nii mõelda, siis mulle tundub, et tol Giuseppe ettekandjal, napi itaalia keelega ukrainlasel on itaallastega sarnasem keel kui tollel Itaalia euromehel.
Euroopa tuksub täitsa mõnusalt ja on väga elus kogukond. Nüüd peaks lihtsalt püüdma seda elusat asja kõiksugu poliitiliste narratiividega mitte väga ära narrida.