Miks peaks Rootsi sisepoliitiline põnevus meile Eestis korda minema? Naaberriik Rootsi on meie käekäigule oluline nii majanduslikult kui ka poliitiliselt. Vaatamata sellele, et avaliku sõna mõttes teame üksteise igapäevaelust üpris vähe, oleme seotud miljonite väga otseste majandusniitidega. Nii Eestile kui ka Rootsile on vastastikku oluline, milline on mõlema maa kaitsepoliitika. Väärtuste mõttes oleme kindlasti ühes paadis. Eesti diplomaatia jaoks on oluline taktikaline küsimus, et oleme aastakümneid hästi tundnud moderaate eesotsas Carl Bildtiga, aga nüüd tuleb kiiresti tuttavaks saada noorte sotsiaaldemokraatidega.
Rootsi sotsiaaldemokraatide juht Stefan Löfven on võitnud valimised, aga mitte peaministri portfelli. Tõenäoliselt saab ta parlamendi esimehelt õiguse esimesena koalitsiooni kokkupanemist proovida, ent see ei saa tal kindlasti lihtne olema. Sotsiaaldemokraatide võimalike partnerite vaated ei erine väga olulistes küsimustes mitte natuke, vaid on täiesti vastukäivad. Rootsi sotsiaaldemokraadid on sisuliselt mõõduka vasakkaldega tsentripartei, aga nende võimalikel vasakpoolsetel ja rohelistel partneritel on vaateid, mis muudaksid kas Rootsi majandust või kaitse- ja välispoliitikat sellisel määral, mis komplektina pole kindlasti enamikule rootslastest vastuvõetav.
Kogu kaardipaki lõi segi Rootsi demokraatide edu parlamendivalimistel. Tegu on ühe teema erakonnaga – neile ei meeldi Rootsi senine immigratsioonipoliitika. Nad võiksid olla kaalukeeleks valitsuse moodustamisel, ent kõik peavooluparteid on seni deklareerinud, et neid valitsusse ei võeta. Võib öelda, et nende edu tõttu pole kummalgi seni kujunenud blokil valitsuse moodustamiseks vajalikku 175-kohalist enamust Riksdagis.
Stefan Löfven on teinud nii enne kui ka pärast valimisi kummardusi senise, kaheksa aastat võimul olnud Frederik Reinfeldti koalitsiooni osalistele. Sotsiaaldemokraadid said enim hääli, ent kokkuvõttes pole sugugi selge, millist poliitikat Rootsi rahva enamus oma järgmiselt valitsuselt ootab. Kui Löfvenil õnnestub enamusvalitsus kokku panna ja selle parlamendikoosseisuga vähemalt paar aastat võimul püsida, oleks tegu meisterpoliitikuga (kellel on selliseid valitsusi katusel tuhat tükki…).
