Maaleht avas väga vajaliku debati pealkirja all «Uute kaitsealade loomise poolt ja vastu». Keskkonnaregistri andmetel oli Eestis tänavu 24. augustil 147 looduskaitseala kogupindalaga 3144 ruutkilomeetrit ja 179 maastikukaitseala kogupindalaga 2317 ruutkilomeetrit. Lähiajal kavatsetakse juurde luua 26 kaitseala kogupindalaga 477 ruutkilomeetrit. Inimesed ei kujuta ettegi, kui kalliks läheb looduskaitsealade loomine ja hooldamine.
Näiteks Peipsiääre looduskaitseala loomiseks on kavandatud 80 000 eurot. Isegi minisuurusega Kostivere kaitseala hooldamiseks kulub aastas ligikaudu 15 000 eurot. Kui palju rahva raha kuluks ebavajaliku Nabala hiidkaitseala loomiseks, selle looduses tähistamiseks ja hoolduseks igal aastal?
Keskkonnaministeerium kinnitas, et loodusrikkusi tuleb tingimusteta kaitsta. Samas on defineerimata jäänud loodusrikkuse mõiste. Eesti loodus on sedavõrd huvitav ja mitmekesine, et kaitsta võiks kõike. Kas teeme seda kogu Eesti looduskaitsealaks kuulutamise teel või kuidagi teistmoodi?
Kaitset väärivad loodusmälestised on kas rahvusvahelise, piirkondliku või kohaliku tähtsusega. Tõeliselt kaaluka rahvusvahelise tähtsusega on meil vaid kaks objekti: Põhja-Eesti paekallas ja Kaali meteoriidikraatrite rühm. Kuid isegi paekallast ei õnnestunud meil lülitada UNESCO looduspärandi nimekirja.
Eesti esimeses keskkonnastrateegias oli: «Keskkonnastrateegia lähtub Eesti keskkonnakaitse ajalooliselt väljakujunenud põhieesmärgist: tagada inimesi rahuldav tervislik keskkond ja majanduse arendamiseks vajalikud ressursid loodust oluliselt kahjustamata, maastike ja elustiku mitmekesisust säilitades ning majanduse arengutaset arvestades.» Peeti silmas ka loodusressursside (seahulgas maavarade) kasutamist inimese heaoluks.
Nabala looduskaitsealal on teise ja kolmanda kategooria taime- ja loomaliigid, mis esinevad Eestis ka mujal. Laanekuklaste ja kimalastega ning seni ainsa leitud rästikuga ei juhtu midagi, olgu ala kaitse all või mitte. Seenelised püüavad leida seeni, kuid kindlasti ei hakka nad noppima kaitsealuseid taimi, mida nad ei oska määratagi.
Kes aga korvab rahvale saamata jäänud enam kui sada miljonit eurot kasutamata jäänud paekivi eest ja kes maksab kinni valitsuse kavandatud lausrumala Rail Balticu trassiga seonduvad kulud, vajab prokuratuuri ja riigikontrolli selgitust. Valitsus ju oma arutute tegude pärast rahva ees ei vastuta. «Tõde on õigus ja õigus on jõud!» Selline lause leidis kajastamist kolmapäevasel Eesti Energia keskkonnapäeval Jõhvis, kui arutati keskkonnatasude järsku tõstmist, mis ähvardab hävitada Eesti põlevkivitööstuse.