Kremli propaganda jutlustab vene inimestele väsimatult, kui imeliselt saadakse Venemaal hakkama kõigi lääne asjadeta. Kusagil olevat valmis Venemaa teadussaavutused ja leiutised ning ettevõtted, kes on kohemaid valmis tegema hoopis paremaid asju kui kurjad läänlased.
Lihtne kontrollküsimus, millega propaganda-TV ei tegele: kus olid need imelised tehnoloogiad ja konkurentsivõimeline tööstus enne selle aasta 27. veebruari, kui Putini eriüksused alustasid rünnakut Krimmis?
Maailmas vabalt kaubeldes on ju tipptehnoloogiat valdaval ettevõttel sadu kordi rohkem võimalusi kui vaesele ja maailmamastaabis elanike arvult väikesele Venemaa turule kängitsetuna olla saab. Kui palju üldse on üldtuntud Venemaa ettevõtteid peale Gazpromi?
Üks asi on pumbata maast naftat ja müüa see raha eest neile, kes oskavad teha superjahte, häid autosid ning kasvõi maitsvaid kalakonserve ja (laktoosivaba) juustu. Teine asi on kujundada ühiskond, kus inimesed on motiveeritud häid asju välja mõtlema ja tegema hakkama. Pingutades seejuures iga detailiga nii kvaliteedi kui hinna mõttes, et ostjale meelepärane olla.
Üks erakordselt oluline komponent on see, et kui sa midagi head teed, siis su töövilja ei võeta sinult ära. Meie, vaba maailma inimesed, vaidleme kogu aeg, milline on optimaalne riigimaksude osa. Venemaa tegelikkus on, et kui sa oled teinud midagi väärtuslikku, siis ühel hetkel tulevad KGB kooliga mehed ja võtavad kõik ära. Röövliühiskond ei saa mitte kuidagi olla sama loominguline ja tõhus kui vaba ühiskond.
Kui Dmitri Medvedev oli Vladimir Putini armust president, räägiti Venemaa majanduse moderniseerimisest ja nanotehnoloogiast. Jutumulliks on see jäänudki. Venemaa teadus on kahjuks naeruväärses seisus võrreldes nende rahva arvu ja andekusega. Ka sealses teadustegevuses ei domineeri mitte vaba mõte ja mõõdetavad tulemused, vaid feodaalse iseloomuga hierarhia. Venemaa teadus on ühes liigas Pakistaniga.
Üks Venemaa välispoliitika sihte oli pikki aastaid saada Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) liikmeks. Putin suurendas Krimmi annekteerimisega tõesti (mõneks ajaks) oma riigisisest populaarsust, ent viskas üksiti prügikasti nii Venemaa kui kümnete partnerite (sh Eesti) aastakümneid kestnud pingutused liitmaks vene inimesi häid uusi väärtusi loova ja tootva maailmaga.
NSVLi igapäevaelu mäletavad Eesti inimesed mõistavad väga hästi, millist tegelikkust iseloomustas keerdküsimus «Kes leiutas pardli?» Vastus: «Selle avastas Sidorov Ameerika saatkonna prügikastist.» Asi pole ju selles, et igal maal peaks eraldi jalgratta leiutama, vaid nimelt koostöös ja jagamises.
On väga kahju, et üks toredatest ja andekatest inimestest koosnev rahvas Eesti idapiiri taga näib toetavat oma kodumaa muutmist pigem suuremat sorti Põhja-Koreaks kui vabade inimeste maailma osaks. KGB majandustarkus on ilmselgelt ülehinnatud.