Nils Niitra: India vangilaager

Nils Niitra
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nils Niitra
Nils Niitra Foto: Postimees

Käisin Indias paari aasta eest ja see maa meeldis mulle oma absurdses kirevuses ja intensiivsuses väga. Kulutasime oma seltskonnaga Kesk-India Chhattisgarhi osariigis paari nädala jooksul kenakese summa, makstes sealsetele ettevõtjatele alates reisigiididest kuni hotellipidajateni.

Tahtsin kindlasti Indiasse tagasi minna, et külastada Assami osariiki, üsna eraldiseisvat kotikest selle maa paremal küljel. Aga ma ei lähe sinna, sest käitumine 14 Eesti laevakaitsjaga on pannud mu seda riiki vihkama. Olgugi formaalselt demokraatlik, ei saa selline riik olla õigusriik.

Indias viibides panin tähele kõikjal tolknevaid sõjaväelasi ja politseinikke, kellel olid käes kepid, millega vajadusel inimesi peksta. Rongiperroonil suitsetamise eest oleks mind äärepealt vangi viidud ja nii oleksingi rongist ja lennukist maha jäänud. Rongipileti saamiseks tuli käia läbi täissöönud ametnike kadalipp. See, mis tundus varem kõige hea taustal ebaoluline, on meie laevakaitsjate nüüdseks juba ligi aasta kestnud piinamise taustal muutunud tähtsaks. Olen mõistnud, et India on riik, kus sa liigud õhkõrnal jääl, sest paar kiuslikku ametnikku võivad kogu su elu ära rikkuda.

Mõned kuupäevad. Mehed võeti kinni mullu 18. oktoobril ja pisteti vangi. Tänavu 26. märtsil vabastati nad kautsjoni vastu ja juulis vabastati lõpuks süüdistusest, aga kohalikud ametnikud suutsid neid endiselt riigis kinni hoida. Nüüd nad siis teadaolevalt käivad kohut, et saada kätte oma passid, isiklikud asjad ja kautsjoniraha. Huvitav, kas India maksab inimeste põhjendamatu piinamise eest oma territooriumil neile meestele mingit kompensatsiooni? Kas ta hüvitab kõik need kulud, mida laevakaitsjad on pidanud tegema neile ebameeldivas keskkonnas elus püsimiseks? Olen täiesti veendunud, et säärase õigussüsteemiga riigis pole mingit hüvitist oodata ja mehed peavad olema õnnelikud, kui sellest põrgust eluga koju saavad.

Meeste taas kord Eesti meediasse jõudnud ahastus on täiesti põhjendatud. Nad tunnevad end üksi ja mahajäetuna, sellal kui ajakirjandus on täis sõnumeid ühe kaitsepolitseiniku röövimisest. Ja sellist tunnet ei tohi eestlasel mitte kunagi tekkida, ükskõik millises maailma otsas ta ka ei viibiks.

Eesti riik ei ole kindlasti teinud kõike endast olenevat, et mehed vabaks saada. Ja mina kui Eesti kodanik nõuan meie valitsuselt, et ta võtaks kohe ette radikaalseid samme süütute Eesti kodanike tagasitoomiseks sellest neetud vangilaagrist! Kohe! Nüüd!

Me peame kutsuma konsultatsioonideks tagasi suursaadiku New Delhis ja kutsuma vaibale India Helsingis resideeriva suursaadiku ning andma talle jõulise sõnumi, mida me oma kodanike piinamisest arvame. Peame esitama noote ning tõstatama laevakaitsjate küsimuse riikidevahelistes ja inimõigusorganisatsioonides.

Ühtlasi kutsun üles eestimaalasi väljendama oma põlgust India õigussüsteemi suhtes ja mitte enam sellist riiki külastama.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles