Eesti vajab riigikaitseõpe laiemat lähenemist, mitte aga ühte järjekordset eliitkooli, kirjutab Viimsi abivallavanem Andres Kaarmann (IRL, haridus- ja teadusministri nõunik 2011-2014, kaitseministri nõunik 2009-2011).
Andres Kaarmann: riigikaitseõpe ei saa olla elitaarne
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nädalavahetusel avas Reformierakond oma julgeolekuprogrammi telgitaguseid ja üheks kõlavamaks ideeks oli riigikaitse kallakuga riigigümnaasiumi loomine. Iga mõte, mis Eesti elu edasi viib, on arutamist väärt, kuid olen arvamusel, et riigikaitse- ja hariduspoliitika ei saa olla populismi objektid.
Paraku on täna konjunktuur selline, et mõlemad valdkonnad saavad tavalisest rohkem tähelepanu. See on omakorda loonud hea pinnase poliitilistele õnneküttidele. Lähenevate riigikogu valimiste eel on kiusatus kõlavaid ideid välja pakkuda tavapärasest kõrgem, kuid õhinapõhisus ei ole küll see sõna, mis meie poliitikat võiks iseloomustada.
Reformierakond on Eesti poliitmaastikul professionaalseim partei ja ma ei tahaks kuidagi uskuda, et tegemist on lihtsalt õhinaga. Nende varasemaid seisukohti arvestades ei saa välistada, et tegemist on järjekordse hiiliva katsega ajateenistuse kaotamiseks pikemas perspektiivis. On ju Eesti poliitika viimase kümnendi juhtpartei korduvalt palgaarmee ideed presenteerinud, mis seni pole oodatud toetust leidnud.
Kaasaegses julgeolekukeskkonnas ähvardavad riskid on oluliselt mitmekesisemad kui traditsioonilised militaarsed ohud. Riigikaitse laiapõhjaline arengukava on muude asjade seas esile tõstnud just psühholoogilise kaitse temaatikat, mis on täna kordades ja kordades mastaapsem kui Putini Venemaa mistahes agressioonid erinevates piirkondades. Anname endale ka üheselt aru, et lokkava korruptsiooniga riikides, kus usaldus riigi ja valitsuse suhtes on pehmelt öeldes tagasihoidlik, ei ole keeruline kriitilist hulka etnilisi elanikke enda pilli järgi tantsima panna. Eestis oleks see oluliselt keerulisem, sest ka paljud vene rahvusest inimesed teavad, mis elu elatakse teiselpool Narva jõge.
Eraldiseisva elitaarse riigikaitsegümnaasiumi suhtes ma erilist optimismi ei jaga. Gümnaasiumihariduse mõte on ikkagi anda noorele võimalikult laiapõhjalised üldpädevused ning eeldused edasisteks akadeemilisteks õpinguteks ja iseseisva eluga toimetulekuks. Faktiteadmiste asemel keskendutakse analüüsioskusele ja kriitilise mõtlemise arengule, millele saaks inimene toetuda ka ebastandardsetes situatsioonides. Gümnaasiumi riiklik õppekava on piisavalt paindlik ja avatud, et seal pakkuda väga erinevaid õppesuundasid. Viljandi riigigümnaasiumis on näiteks seitse erinevat õppesuunda, kus gümnasistid saavad valida endale meelepärased kursused. On ka gümnaasiume, kus on avatud riigikatse õppesuund, näiteks Jakob Westholmi Gümnaasium.
Meie gümnaasiumikorraldus peaks liikuma suunal, et kõik tänapäevased gümnaasiumid oleks piisava õpilastepoolse huvi korral võimelised pakkuma iseseisvat riigikaitsesuunda või siis erinevaid kursuseid teiste õppesuundade sees. Selline võimalus peab olema igas maakonnas. Arvata, et Tartusse loodav elitaarne riigikaitsegümnaasium tõmbaks endasse üle Eesti kõik julgeolekupoliitikast huvitatud noored, oleks minu hinnangul naiivne ja lühinägelik.
Riigigümnaasiumide peamine mõte on olnud see, et võimaldada kvaliteetset gümnaasiumiharidust igas maakonnas, mitte tõmmata noori kokku Tallinnasse ja Tartusse. Aga see on üks põhimõtteline hariduspoliitiline küsimus, kas tagada ühtlaselt tugev ja mitmekesine haridus üle Eesti või soodustada eliitkoolide teket. Minu eelistus kuulub esimesele variandile.
Kui sama lähenemisviisiga edasi minna, siis tuleks järgmisena arutusele võtta näiteks põllumajandusgümnaasiumi, keskkonnagümnaasiumi või IT-gümnaasiumi loomised. Need ei ole üldse vähemolulised valdkonnad. Kokkuvõtlikult, laiapõhjalise riigikaitse arengukava kõrval vajab ka riigikaitseõpe laiemat lähenemist, mitte aga ühte järjekordset eliitkooli.