Eile pandi punkt nädalate kaupa Euroopat hullutanud spekulatsioonidele selle kohta, kes saab millise portfelli uues Euroopa Komisjonis (EK). President Jean-Claude Junckeri ülesanne polnud kerge, 27 voliniku vahel tuli ära jagada töö, millega kümme aastat tagasi sai hakkama 14 inimest. ELi reeglid näevad nimelt ette portfelli igale liikmesriigile.
Eesti ekspeaministrist Andrus Ansipist sai üks seitsmest EK asepresidendist. Kokku on ELis nüüd asepresidendi tiitli kandjaid 21 – Euroopa Parlamendis on neid veel 14. Neli EK asepresidentidest on Ida-Euroopa esindajad. Jutud selle territoriaalse jaotuse kadumisest on olnud ennatlikud, praeguse kaadrivahetuse raames on tegemist ühiseid kaadrihuve teostava blokiga.
Idaeurooplaste suur kontsentratsioon asepresidentide seas peegeldab mitmes aspektis poliitilist reaalsust. Esiteks on Ida-Euroopa riikidel kombeks saata Brüsselisse suurt karjääri teinud poliitikuid. Volinikuamet on prestiižne, seda tänu ka üle 20 000 euro ulatuvale kuupalgale. Brüsseli protokoll näeb ette, et poliitilist vanemust tuleb tunnustada, ja nii ongi ekspeaministrid tõstetud asepresidendi staatusse.
Asepresidendid ise on EKs uus nähtus. Neil ei ole «päris» volinikuportfelle ega direktoraate, mida juhtida. Neilt oodatakse laiade teemavaldkondade koordineerimist. Ansipi puhul on selleks digitaalne siseturg ehk see, mis volinike töös puudutab digivaldkonda.
Siit jõuame teise nüansini, mis seletab Ida-Euroopa asepresidentide üleküllust. Nimelt on suuremad läänepoolsed riigid enim huvitatud tähtsatest pärisportfellidest. Nendega idaeurooplased konkureerida ei suuda. Nii sai prantslane Pierre Moscovici kaaluka rahandus- ja majandusvoliniku portfelli. Britt Jonathan Hill sai suurt võimu tähendava rahaturgude ja pangandusjärelevalve portfelli. Tähtsad pärisportfellid läksid pea kõik vanadele, Lääne-Euroopa liikmesriikidele. Portfellide tähtsust mõõdetakse valdkonna olulisuse ja käsutatava eelarve suurusega. On aga veel üks nüanss: pärisvolinikele alluvad ametnike armeed eri direktoraatides. Asepresidentide saldo on seega üks kolmest: valdkonnad on neil olulised, kuid pärisportfellide eelarveid ega direktoraate neil pole.
See ongi uuenduse Achilleuse kand. Asepresidendid sõltuvad nii pärisvolinike kui ka Junckeri heast tahtest. Risk oma teema, autoriteedi ja saavutustega läbi põruda on reaalne. Mis ei tähenda, et Ansip või teised asepresidendid oleks juba ette varjusurma mõistetud. Vastupidi, digivaldkonnale kui ühele tuleviku lõiketerale on garanteeritud poliitiline tähelepanu ja president Junckeri isiklik hool. Küsimus on selles, kuivõrd suudab Ansip end läbi närida Brüsseli egode, huvide, autoriteedi ja lojaalsuse ristpistest. Tema koordineerida on esmajoones portfellid, mis kuuluvad sakslasele, prantslasele, poolatarile, tšehhitarile ja belglannale. Sealjuures on Günther Öttingeri pärisportfellis sees samuti sõnad «digimajandus ja -ühiskond» (ning Öttingeri inglise keel üsna nadi).
On ilmselge, et Facebooki ja Twitteri kontota Ansip ei ole järgmise põlvkonna visionäär või tulevikukuulutaja. Parimal juhul oodatakse temalt mänedžerivõimete demonstratsiooni miiniväljal, kuhu peale paljude pärisvolinike kiivalt kaitstud territooriumide kuuluvad konsensusvaesed teemad, nagu digitaalne autoriõigus, internetivabadus, isikuandmete kaitse, digitaristu jpm – kõik võimalikud reputatsioonikalmistud.
Lõpetuseks tsitaat Junckeri kirjast, niiöelda ametijuhendist Ansipile: «Teie ülesanne on teha Euroopast maailma info- ja kommunikatsioonitehnoloogia liider.»