Keskkonnatasude hüppelise tõstmise tulemuseks on, et suurtööstused ei saa enam riiki investeerida, kirjutab Eesti Keemiatööstuse Liidu tegevdirektor Hallar Meybaum Postimehe arvamusportaalis.
Hallar Meybaum: must kuld ja muld või hoopis tuld ja tõrva
10. september 2014, 20:21
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tuld ja tõrva saame keskkonnaministrilt oma argumenteeritud arvamuse avaldamise eest kindlasti. On kahetsusväärne, et keskkonnaministeeriumile on tänini ettevõtete ja erialaliitude poolne huvikaitsetegevus võõras ning sellesse suhtutakse halvustavalt, nimetades seda «jõuliseks surveks ja intensiivseks lobitööks». Ehk siis tuleb vait olla, lõuad pidada ning edasi teenida, nagu konstateeris fakti meile kõigile tuttav vahva sõdur Švejk.
Tegelikult on tegemist ilmeka näitega sellest, milline on olnud ministeeriumi senine suhtumine kaasamisprotsessi käigus tööstuse esitatud seisukohtadesse ja ettepanekutesse. Sellest ka ajend pöörduda avalikkuse poole oma murega kodumaise põlevkivitööstuse tuleviku ja jätkusuutlikkuse pärast.
Mainitud seisukohti ei väljenda mitte ainult üks ettevõte ega üks kolmanda sektori organisatsioon, nagu keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannus oma sõnavõtus näidata püüab, vaid rida erialaliite, ettevõtteid ja tunnustatud teadlasi.
Oleme saatnud mitmeid põhjalikult argumenteeritud seisukohti kirjalikult ministeeriumile, mille vastuseks oleme saanud vaid rida lubadusi kaasata liite ja ettevõtteid uue keskkonnatasude raamkava koostamisse. Tundub üha enam, et pigem üritatakse näilise kaasamise sildi all korrata sama, mis juhtus 2008. aastal. Nimelt esitasid liidud ja ettevõtted kümneid parandusettepanekuid ning need jäid koostajate poolt arvestamata. Ainuüksi keemiatööstuse liidu ligi 40 ettepanekust ei arvestatud ühtegi.
Sama olukord valitseb ka nüüd, kus ettevõtete ja liitude ettepanekutele ja argumentidele ei vastata või piirdutakse vaid pealiskaudsete ja fomaalsete vastustega. Huvitav, et ministeerium on kasutanud viiteid 2008. aasta keskkonnatasude kontseptsioonile vaid siis, kui see on talle kasulik, ja kui mitte, siis pole sellist dokumenti olemas. Mis muud see on kui silmakirjalikkus ning valikuline info edastamine ettevõtetele ja avalikkusele.
Minister on seisukohal, et põlevkivi kui maavara antakse täna sektorile odavalt. See iseloomustab keskkonnaministeeriumi asjatundmatust, kuna oma väljaütlemistes on võrreldud põlevkiviõli tootmist naftatootmisega või põlevkivi hinda näiteks dolomiidi kaevandamise keskkonnatasudega. Lihtsalt võrreldakse võrreldamatut, kuna tonni põlevkivi väärindamiseks, tootes 1 barrel põlevkiviõli, peab investeerima miljoneid eurosid enam, kui lihtsalt maapõuest nafta puurimiseks või dolomiidi kaevandamiseks ja otse ehitusmaterjalina müümiseks.
Kõigi keskkonnatasude alusdokumentide koostamisel on tööstustele lubatud, et keskkonnatasusid tõstetakse mõistlikul määral, mis tagab ettevõtete jätkusuutlikkuse. Nii 2006. kui ka 2008. aastal lubati, et tõstetakse näiteks esimestel aastatel põlevkivi ressursitasu järsult ning seejärel jätkub tõus inflatsioonikoefitsiendi võrra. Täna räägitakse sama ja ka retoorika on sama. Lihtsalt ministrile meeldetuletuseks, et alates 2007. aastast on tasu tõusnud juba üle kahe korra.
Milline on siis mõistlik tasu põlevkivi eest? Seda on nii WEC Eesti kui ka ettevõtted püüdnud ministrile selgitada. Nimelt on valminud sõltumata konsultatsioonifirma Ernst & Young uurimus, mis käsitleb põlevkivitööstuse maksukoormust ning võimalikke arenguid, sh keskkonnatasude mõju ettevõtete käekäigule. Oleme teinud omaltpoolt kõik, et ministeerium võtaks arvesse ning kasutaks uurimuse tulemusi ning väljatöötatud mudelit. Kahjuks on vastuseks vaid külm ükskõiksus ning läbi avaliku meedia saadetavad ähvardused hoopis suuremate keskkonnatasude kehtestamiseks, mis baseeruvad väitel, justkui töösturid rikastuksid maksumaksja arvelt. Tegelikkus on aga see, et hüppeliselt ja ilma põhjaliku analüüsita keskkonnatasude kehtestamise tulemusel ei saa suurtööstused enam riiki investeerida. Tagajärjeks on suurtootmiste organiseeritud lõpetamine ja hulk töötuid.
Tuletame meelde, et kogu põlevkivitööstuse keskkonnamõju reguleeritakse eelkõige Euroopa Liidu õigusraamistikust ning Eesti õigusaktidest tulenevate nõuete ning piirangutega: sh komplekslubade ja parima võimaliku tehnika nõuete ning heitepiirnormidega. Kapitalimahukas suurte investeeringutega tööstus ei saa olla jätkusuutlik ilma, et teeks EL karmistuvatest keskkonnanõuetest tulenevaid investeeringuid keskkonnaseisundi parandamiseks. Seega ministri väide, et keskkonnatasud on ajendanud investeerima puhastusseadmetesse, on väär. Selleks on hoopis eelpool kirjeldatud õigusraamistikust tulenevad nõuded ja piirangud. Keskkonnatasudest kompenseeritakse keskkonnahäiringuid.
Iseküsimus on, kuhu on suunatud põlevkivisektori makstavad keskkonnatasud. Nimelt maksid 2012. aasta andmetel kolm põlevkivisektori ettevõtet pea 80 protsenti Eesti keskkonnatasudest ning tagasi Ida-Virumaale jõudis sellest vaid 8 protsenti. Võiks pigem küsida, miks pole keskkonnatasusid kasutatud sihipäraselt, et näiteks vähendada põlevkivitööstuse keskkonnamõju ning parandada Ida-Virumaal elukeskkonda?
Juhime tähelepanu, et keskkonnaagentuuri avaldatud Eesti Keskkonnaseire 2012 ülevaates on Eesti keskkonnaseisundit hinnatud suhteliselt heaks. Samuti puuduvad tänaseni ettevõtetele ning liitudele lubatud viited uuringutele, mis tõestavad põlevkivitööstuse järjest suurenevat keskkonnamõju, mis olevat aluseks keskkonnatasude kasvule.
Seega peaks minister süvenema ning nõudma ministeeriumiametnikelt uuringuid ja analüüse, mille alusel on võimalik teha õigeid ja põhjendatud otsuseid. Ka riigikontroll märgib oma auditis, et keskkonnaministeerium pole seni hinnanud põlevkivi kaevandamise ega kasutamise terviklikku mõju. Seetõttu on ennatlik teha olulisi põlevkivivaldkonda puudutavaid otsuseid.
Teadmiseks, et tänane trend Euroopas on kohalike fossiilsete toorainete intensiivsem kasutuselevõtt. Põhjuseks on rafineerimistehaste kiires tempos sulgemine Euroopas ning energia stabiilse kättesaadavuse kindlustamine. See on aga ülimalt oluline nii majanduse kui ka kogu ühiskonna toimimiseks. Seega ei ole täna meie põlevkivi ei muld ega ka kuld, vaid energia julgeoleku ja –sõltumatuse tagatis.