Suletud! Oleme folgil!

See Viljandi folk on nagu nuhtlus kohe. Otsustad näiteks mõne sõbraga kokku saada, helistad nii ühele kui teisele, hõikad halloo, mis teed, vastuseks karjutakse sulle kõrva, et räägi kõvemini.

Ja tõesti, taustal kääksub viiul ja tõmmatakse lõõtsa. Kohe on selge, mis teoksil ja et edasine jutt oleks sulaselge ajaraisk.

Või tahad hoopis poodi minna, see on üks väike kauplus Tallinnas, müüb igasugu vidinaid, jõuad kohale, aga uks on kinni ja sellel ripub silt: «Vabandame. Oleme folgil». Nagu «Vanade ja kobedate» filmis, kus baaridaam teatab, et süüa ei saa, sest kokk on laulupeol.

Aga see pole veel kõik. Pärast, kui too pikk nädalavahetus on lõpuks möödas, pead sa veel tükk aega taluma, kuidas sõbrad keskitest Vägilastest ja miskist Tantsumasinast jahvatavad. Või sellest, kellega kõik ei saanud folgimurul õlut libistatud ja maailma asju arutatud. Ja kui vägev tants sest lõpuks välja tuli...

Sa punane lutikas, nagu Kärbes Jaak ütleb, vägisi poeb põue tunne – kui sind pole Viljandis, pole sind olemas.

Mida siis teha? Kuidas folk ikkagi üle elada, kui selle kombitsad ulatuvad juba presidentuurini välja, täidesaatvast võimust rääkimata?

Võimalusi on mitu, näiteks võib end maandada, lugeda folgiga seotud e-uudiseid, täpsemalt nende juurde kuuluvaid kommentaare, mõistagi anonüümseid. Neist osa väidab, et tegu on juba ammu üle pea kasvanud läbuga, kus muusika on teisejärguline ning karvased ja sulelised vaid iseennast kaifivad.

See on tõeline peldikusein, siin halastust ei tunta, isegi selle õnnetu folgilise vastu mitte, kes eile hommikul Paala järve jäi. Häbi hakkab.

On ka teine võimalus – ise kohale minna. Seda enam, kui president isiklikult kogu Eesti rahvast kutsub, nagu Sakala lehest ilmneb. Lihtsam oleks see ka, elu ju seisab nagunii.

Kõik on Viljandis, selles 20 000-pealises inimsummas, minister kõrvuti ärimehe ja tudengiga, seisuslike vahedeta. Sõbrad ja tuttavad. Poodnikust rääkimata.

Sellist teekonda ei võeta ju ette niisama, aastast aastasse, ei maksta kallist raha, et lihtsalt läbustada, elada välja oma agressiivsust. Selleks on odavamaid viise, teised üritused. Ülepea, teistsugused inimesed.

Miks siis ikkagi? Ilus oleks uskuda üht staažikat folkarit – tema nimi on Avo Kartul –, kes mõned head aastad tagasi siinsamas Postimehes kirjutas, et Viljandi folk on ime – sest on kasvatanud enesele heatahtliku, vastuvõtliku ja imetlusväärse publiku. Publiku, kes respekteerib üksteist ja oskab tänulik olla.