Tõnis Oja: nafta hinna utoopia

Tõnis Oja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tõnis Oja.
Tõnis Oja. Foto: LIIS TREIMANN/PM/SCANPIX BALTICS

Seoses sanktsioonidega Venemaa vastu on hakatud rääkima võimalusest, et naftariigid võiksid omavahel kokku leppida ning pakkumise suurendamise kaudu nafta hinna alla lüüa. Venemaa eelarve täitmine sõltub peamiselt nafta ja gaasi hinnast ning kütusetoorainete odavnemine paneks riigi raskesse seisu.

Reutersi andmetel arvestab Venemaa, et eelarve on tasakaalus, kui nafta keskmine hind on 114 dollarit barrel. Siin pole tegu Brenti nafta hinnaga, mida loetakse maailmaturuhinnaks, vaid Venemaa võtab aluseks Uurali nafta hinna, mille hind on enamasti mõni dollar Brenti naftast madalam.

Tegemist on aga teostamatu plaaniga. Ma ei hakka siin rääkimagi Vene-vastase naftakoalitsiooni loomise poliitilisest utoopilisusest, sest kas keegi suudaks ette kujutada USA koalitsiooni Iraani, Liibüa, Venetsueela või mõne muu Naftat Eksportivate Riikide Organisatsiooni (OPEC) liikmesriigiga? Suurematest naftatootjatest on demokraatlikud riigid, kellele Ukraina-Vene konflikt korda läheb, vaid USA, Norra, Kanada ja Mehhiko.

Nafta hinna allalöömine pole võimalik ka tehniliselt. Hinda ei kujunda mitte üksnes füüsilise tooraine nõudmine ja pakkumine. Globaalne naftaturg on mitmekihiline ning füüsiline nafta moodustab sellest vaid väikese osa. Suurem osa turust on finantsturg, kus ei liigu mitte nafta ise, vaid raha – ning see raha on finantsvõimendusega. Kui Saudi Araabiast liigub naftatanker Ameerika Ühendriikidesse, võib sel olev nafta enne sihtkohta jõudmist mitu korda omanikku vahetada.

Nafta hind kujuneb kahel tulevikutehingute börsil, mille tehingute igapäevane väärtus ületab päevast naftatoodangut (tarbimist) kümneid kordi. Omanikku vahetab seal raha, reaalset naftat ei liigu ühelt omanikult teisele tilkagi. Sealjuures kujuneb nafta hind vastavalt investorite nägemusele tulevikust, mitte aga reaalsele pakkumisele ja nõudlusele. Nafta hinna alandamiseks poleks vaja kokkulepet mitte tootjate, vaid investorite ja spekulantide vahel.

Ka OPEC, kellest räägitakse kui naftakartellist, kes justkui kehtestavat nafta hinda, ei suuda tegelikult seda mõjutada. OPEC püüab seda teha tootmiskvootide abil, kuid vähemalt sest ajast, mil naftaga hakati kauplema börsidel, pole ta oma eesmärki saavutanud.

Sajandivahetusel kerkis nafta hind 15 kuuga 10 dollarilt 30 dollarile barrel ning kuna kardeti, et hinnašokk võib tarbimist vähendada, üritas OPEC seda hoida hinnakoridoris 20–25 dollarit barrel. Vaatamata tootmise kasvule läks hind sellest koridorist läbi nagu rakett ning peatus alles 2008. aasta suvel 147 dollaril. OPEC on suutnud nafta hinda mõjutada vaid ühel korral, 1973. aasta oktoobris, mil kuulutati välja embargo. See lõppes aga tulemusega, et kartelli mõju naftaturule hoopis vähenes.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles