Ukraina kriis on muidu vägagi kirglikud venekeelsed inimesed vaikseks muutnud, kirjutab ajakirjanik Rein Sikk Õpetajate Lehes.
Rein Sikk: vaikivad venelased
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
On juhtunud midagi hämmastavat. Midagi sellist, mida pole ma kogenud kordagi oma kolmekümne aasta pikkuse ajakirjanikukarjääri jooksul. Nimelt – venelased vaikivad. Täpsustame, venekeelsed inimesed vaikivad. Just nemad, keda olen sadade kaupa intervjueerinud nii külades, alevites kui ka linnades. Nemad, kes alati on suisa kibelenud oma arvamust välja ütlema, puudutagu see siis kohalikku elukorraldust või laiemalt Eestis toimuvat.
Eestlased on tänavaintervjuudes tihti kidakeelsed stiilis oh-mis-nüüd-mina. Aga vene keele rääkijad püsisid läbi aastate ajakirjaniku kuldvarana, säravate, kirglike arvajatena. Siis algas Ukraina kriis ja …
Tummad riigikaitsjad
Esmakordselt panin vastamise asemel vaikimist tähele kevadel, kui intervjueerisin Kohtla-Järvel tublisid vene noori, kes olid õppinud koolis fakultatiivainena Eesti riigikaitse aluseid. Loomulikult peaksid nad selle kursuse läbimise järel olema ka varasemast suuremad Eesti patrioodid. Nii neilt küsisingi. Et kas on?
Tulemiks oli vaikus ja arglik teadaanne, et poliitikaga nad ei tegele. Ukraina teemadele jutu viimine tõi klassiruumis kaasa juba haudvaikuse. Ka kooli Eesti riigi kaitse õpetamisest huvitatud juhtkonnaga rääkides kordus sama. Eesti aade, eestivenelaste võimalik Eesti patriotism osutus tabuteemaks, sest poliitikaga koolis ei tegelda.
Nii tajusin esimest ohu märki.
Olematu Ukraina
Kui Eestis püüti käivitada kampaaniat Ukraina toidu ostmiseks ja Ukraina toetamiseks, olin taas Virumaa teedel, külades ja linnades rahvast küsitlemas. Eestlased olid lihtsalt tuimad, kostsid, et rihivad asju rahakoti, mitte patriotismi järgi. Ja eks see kampaania läbi kukkuski. Ukraina juurtega inimesed oli kirglikud ja suisa pisarais, rääkisid isamaa toetamisest ja murest toimuva pärast.
Aga venelased? Venelased vaikisid. Ei laitnud Ukrainat, ei kiitnud ka Putinit. Lihtsalt läksid eemale, ei tahtnud suhelda.
Vaid ühe erandiga – päeva alguses kiitis üks lobeda jutuga napsivend Putinit, siis aga veidi aega hiljem leidis mu poest üles ja teatas, et ukrainlased on ikkagi ta verevennad. Seepärast ostnud ta pudeli Ukraina viina. Suur oli aga topsisõbra ehmatus, kui ta asunikku mulle näidates veendus, et oli ostnud kogemata hoopis … Valgevene hundijalavee.
Aga teised venelased eelistaid vaikida. Ohutunne kõhus süvenes.
Kahtlane Obama
Ka augusti lõpupäevil olin virulastega tänavatel vestlemas. Seekord teemaks Barack Obama külaskäik ja see, mida inimesed temalt küsida tahaksid. Võimalusel, kui sünniks ime ja Obama seisakski nende ees.
Kui eestlased kiitsid üldjuhul USA presidenti toetuse ja turvatunde loomise eest, siis venekeelsed eelistasid taas vaikida või ümbernurgajuttu rääkida. Umbes sellist, nagu ajasime siis, kui meilt sügaval stagnaajal küsiti arvamust NLKP tublide tegude kohta. Suu vestis üht, aga silmad näitasid teist. Või veeretati lihtsalt sisutühja loba, millel pole nägu ega tegu.
Tõsi, üks mees, röögatas otse: «Käed eemale Venemaast!» Aga see oli ka kõik. Liigagi paljud eelistasid vaikida. Suisa kurvaks tegi lastekamp, kes ei tundnud Obamat isegi pildilt ära, isegi nime polnud kuulnud. Aga tasus vaid öelda «president Putin», kui kõigi näod muutusid õnnelikuks ja säravaks.
Rääkimine kuld
Täna võime tõdeda, et Ukraina süveneva kriisi ja Venemaa aina agressiivsemaks muutumise taustal on venelased võtnud õppust Eesti vanasõnast «Rääkimine hõbe, vaikimine kuld». Aga samas tasub meenutada ka vanasõna, mis räägib haukuvast koerast, kes ei hammusta. Meie ajusoppides on sellest lähtuv teadmine: vaikija võib hammustada. Kui lisada siia teave ei tea kust Ukrainas välja hüpanud «roheliste mehikeste» kohta, on imelik kõhutunne kerge tulema.
Mida teha? Siin annavad vastuse hingekriiside uurijad, kes soovitavad rääkida, rääkida rääkida. Sest venelastel, eriti neil, kes elavad Venemaa inforuumis, pole kerge. Veerand sajandi eest löödi nende Nõukogude Liidu keskne maailmapilt upakile. Tuli harjuda, et on olemas ka teisi ajalookäsitusi kui Kremli oma. Tuli mõista, et isegi Eesti-sugusel küünemustal kaardi peal on õigus iseseisvusele.
Nüüd lendas maailmapilt uuesti uppi. Sest venelasete ja teiste slaavlaste vendlus on koos Ukraina kriisiga uperkuuti käinud. Ka venelaste eestlastest hoopis suurem Ameerika lembus on hoobi saanud. Segadus, ei muud. Segadusseaetu, vaikivalt nurka surutu võib aga ette võtta etteaimamatuid samme.
Alternatiivne info
Seega pole täna vast nii oluline, et venelane mõtleks täpselt samamoodi kui meie. Oluline on, et ta tajuks − eestlaselegi võib oma arvamuse välja öelda. Temaga mahalöömist kartmata maailma asjust rääkida.
Teine variant, eriti nende puhul, kelle ajud pole veel ühepoolsest propagandast krussi tõmmanud, on alternatiivsete infokanalite pakkumine. Kui töötasin sajandivahetusel nädal aega ajakirjandusliku eksperimendi korras Narva Pähklimäe koolis, olin esmapilgul üsnagi ehmatanud noorte venelaste maailmapildi ühekülgsusest. See aga ei tulnud mitte pahatahtlikkusest Eesti ja Euroopa vastu, vaid lihtsalt infokanalite puudumisest. Keegi polnud koolis osanud ega tahtnud alternatiive soovitada.
Paari päevaga installeerisin kooli juhtkonna nõusolekul arvutiklassi mõnesse arvutisse BBC venekeelsete uudiste pidevalt uuenevad bännerid. Ja uskuge, nende masinate juurde oli suisa järjekord.
Täna tuleb tõenäoliselt aga juba pigem nutitelefonide rakendustele mõelda. Kuid tegevus meie kõigi julgeoleku kindlustamiseks on tegelikud jätkuvalt lihtne: räägi inimesega, näita talle gloobust ning laia maailmapilti. Õpetajate rolli ei saa selle töö juures kuidagi alatähtsustada. Pigem vastupidi.
