Tallinna, Riia ja Vilniuse kaitsmine on täpselt sama oluline kui Berliini, Pariisi ja Londoni kaitsmine – nii ütles USA president Barack Obama eile Tallinnas ühel oma kõne kõrghetkel. Loomulikult me vajame seda vankumatu pühendumuse kinnitust. Vajame seda kuulutust nii iseendile, mõnedele laisavõitu liitlastele kui kõige enam potentsiaalsele agressorile.
Mõelge oma elukondlikele lepingutele. Kuitahes kallile paberile kirjutatud kokkulepped ei tööta kuidagi imeväel, kui pole osaliste selget tahet neid täita ja järgnevaid tegusid. Nii on ka vabade rahvaste, demokraatlike riikide ühise kaitse organisatsiooni NATOga. Oma tahet pühenduda liikmesriikide kaitsele tulebki selgelt väljendada ning sõnadele peavad järgnema reaalsed teod. Juba lähipäevadel kuuleme NATO tippkohtumiselt, millised need konkreetsed tegevused saavad olema.
NATO ei ole riikide hetkehuvidest lähtuv suvaline sõjaline koalitsioon, millistest näidetest ajalugu kubiseb. See on vaba maailma väärtuste kaitsel seisev ühendus. Enam kui 900 miljoni liikmesriikide kodaniku inimõiguste ja demokraatlike vabaduste ning oma liikmesriikide suveräänsuse kaitsmiseks loodud liit.
Barack Obama visandas oma kõnes Balti riikide taasvabanemise loo, meie inimeste püüdlused ja vabadusiha. Mitte üksnes riigina okupatsioonivõimu alt vabanemise loo, vaid iga inimese vabaduste tagamiseks hädavajalike institutsioonide loomise ja väärtustele kindlaks jäämise loo. Praegu vaatavad need, kes pingutavad oma demokraatiate ülesehitamise nimel – inimesed Kiievist Tuniseni – Balti riikide poole, et saada inspiratsiooni demokraatlike tavade õppimiseks, hea valitsemise institutsioonide ehitamiseks ja majanduse reformimiseks.
Tõepoolest on maailmas palju maid, kus on lootusrikkalt vabaduse poole pürgima hakatud ja siis edutult tagasi langetud. Autoritaarse võimu all elanutel polegi nii lihtne sisuliselt ja igas mõttes vabaks saada. Maailma karmide tõsioludega võrreldes ongi Eesti, Läti ja Leedu säravad näited, et muutused on võimalikud. Barack Obama kõnest võib järeldada, et just sellise, kõiki maailma vabaduse poole pürgijaid innustava ja julgustava eeskujuna ta Eestit ja teisi Balti riike käsitlebki.
Eesti välispoliitika vaieldamatu eesmärkide eesmärk on möödunud paarikümne aasta jooksul olnud, et 1939. aasta kunagi ei korduks, et me poleks enam iial üksi agressori vastu seismas. Omaaegsete eesliinil olijate, poliitikute ja diplomaatide mälestustest loeme, et selle saavutamisel on iseeneslikku kulgu olnud palju vähem, kui me möödunule pealiskaudselt tagasi vaadates arvama kipume. Ei ole sugugi nii, et suured või ka väikesed edusammud on ajalugu meile hõbekandikul ulatanud. Ajalugu pakub võimalusi ning neiks tuleb valmis olla ja otsustavalt tegutseda.