100 kolumni sellest, mis juhtus apteegis

Urve Eslas
, Postimehe arvamustoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Erik Prozes

Läinud nädala teisipäeval ilmus Postimehe arvamusküljel Hardo Pajula sajas kolumn. Monty Pythoni koomik John Cleese ütles kord, et kui keegi võtaks ette kirjutada inimolemise naeruväärsuse paljastava sketši, jääks ta sellele materjalile alla. Kui selle asemel aga kirjutada millestki, mis juhtub apteegis, siis … Apteegist ja naeruväärsusest rääkis kolumnistiga Urve Eslas.

Teoloog Toomas Paul võrdles kord kolumnisti tööd kirikuõpetaja omaga.

Jah, tal on õigus. Ma olen ise ka selle peale mõelnud. Kolumnikirjutamine on moodsa jutluse vorm. Harimine ja vahendamine, koos väikse moraliseeriva aspektiga.

Nii et sa oled moodsa aja kirikuõpetaja.

Võib nii öelda küll. Siit võib kohe edasi mõelda, et majandusteadus ongi sisuliselt sekulaarne religioon. Kuigi majandusteadusega on mu kirjutistel järjest vähem pistmist.

Kui veel edasi mõelda, siis mitte üksnes majandusteadus, vaid teadus ise on pärast Prantsuse revolutsiooni võtnud üldise sekulariseerumise käigus religiooni koha ja religiooni suuresti välja tõrjunud. Majandusteadusel on teiste sotsiaalteaduste hulgas eriline roll seetõttu, et see kasutab palju füüsikast ja matemaatikast laenatut ja jätab sellega mulje, et tal on tugev teaduslik vundament. Aga kui hakata lähemalt vaatama, siis jõuab see välja ikka sellesama vana moraalifilosoofiani. Majandusteaduse juured on selgelt religioosses pinnases.

Majandusteadlase töö on raskem kui kirikuõpetajal, neilt oodatakse ennustusi tuleviku kohta. Mis tähendab alati natuke valetamist – mida pikema ajavahemiku peale ennustusi teha, seda enam on muutujaid, mida tuleb arvesse võtta, ja neid ei suudeta enam hallata. Pierre Bayard, kes on ise kirjandusõppejõud, kirjutas raamatu «Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud?», kus ta rääkis survest, mille all õppejõud on. Kuna nad ei jõua kunagi läbi lugeda kõiki raamatuid, mida neilt eeldatakse, peavad nad pidevalt selle kohta valetama. Kas see tunne on sulle tuttav?

Kõik, kes me turul oleme, peame osavalt valetada oskama. See pole ainult analüütikute ja õppejõudude, vaid ka ajakirjanike puhul nii. Väike vale teeb selle elu üldse talutavaks. Mingist piirist muutub see muidugi taunitavaks, aga väike luiskamine käib asja juurde.

Sada kolumni on päris suur hulk. Esimene kolumn, mille 2012. aprillis kirjutasid, kandis pealkirja «Öömütsis kosmopoliidid» ja rääkis Kreeka võlakriisist ja Saksamaa reaktsioonist sellele, viitega Saksamaa natsistlikule minevikule ja Kreeka neonatsistlikule olevikule. Läinud nädalal, kaks ja pool aastat hiljem, ilmus sinu sajas kolumn pealkirjaga «Õpetlaste jumalariik», mis rääkis Venemaast, millest on alles elutu koorik, ja sellest, kuidas meie tulevik sõltub, millise müstilise sisuga Venemaa selle kooriku läbi immutab. Mis on vahepeal maailmas muutunud?

Eks see pilt on järjest tumedamaks läinud ja tõenäoliselt läheb veel edasi. Paljud räägivad, et oli raske ette näha, mis Ida-Ukrainas toimub. Loomulikult ma ei ütle, et ma oleks seda ette näinud, aga midagi üllatavat selles minu jaoks küll ei olnud.

Üks oluline areng on see, et 2012. aasta suvel saadi eurokriis näiliselt kontrolli alla. EL oli lagunemisest kukesammu kaugusel, nüüd on küsimus, kui püsiv see hetkel saavutatud tasakaal on.

Kriisi järgmine faas saab selgelt olema poliitiline. Põhiküsimus on, kui kaua see praegune eurofiilne eliit ELi liikmesriikides võimul püsib. Seda hoiavad suuresti kaks sammast: sotsiaaldemokraatia ja multikultuurilisus. Võlakriis on mõlemat sammast iga päev uuristanud. On aja küsimus, et üks neist järele annab. See, mis praeguste parteide asemele tuleb, saab olema selgelt rahvuslik. Ükskõik mis nime praegu võimulolev partei konkreetses riigis ka ei kannaks – erinevad on üksnes kommipaberid, šokolaad seal sees maitseb igal pool ühtemoodi. Globaliseerumine töötab Euroopa sotsiaaldemokraatiale vastu. Üüratu reegli- ja maksukoormaga on väga raske võistelda olukorras, kus Aasiast tuleb odavat kaupa nii palju peale. Kuivõrd sotsiaaldemokraatiat seostatakse hoolekanderiigi praeguse läbikukkumisega, siis ma miskipärast arvan, et see vastulöök saab olema paremalt tiivalt. Suure tõenäosusega saab see olema rahvuslik ja antikapitalistlik.

2012. aasta novembris kirjutasid sa loo «Elujaatuse toetuseks» – see rääkis Ronald Reaganist –, kus tsiteerisid majandusajaloolast David Landesi, kes leidis, et maailm kuulub optimistidele. Aga mitte sellepärast, et neil on alati õigus, vaid sellepärast, et nad on elusõbralikud.

See, et ma ise olen pessimist, ei tähenda, et ma optimiste ei imetle. Optimistiga on alati mõnusam aega viita. Seetõttu pean ma Reaganist väga lugu. Praegu ei ole puudu rahast, mida kogu ilmarahva rõõmuks kogu aeg juurde trükitakse, vaid just sellest California päikesepoisist, kes ütleks, et poisid, nüüd teeme nii. Optimism on oluline, ehk isegi kõige olulisem, aga see ei tohiks olla päris arulage.

USA välispoliitika ekspert Robert Kaplan on üks neist, kes käib mu kolumnidest läbi sagedamini kui teised. Tema kirjutas hiljuti, et inimesed ja rahvad, kes on minetanud oma traagilise elutunnetuse, peavad tragöödia uuesti ja uuesti läbi elama. Ma arvan, et me võime olla just säärase epohhi künnisel.

Samas ma püüan selle pessimistliku vundamendi baasil olla nii optimistlik kui võimalik. Paul Tillich, kes on üks 20. sajandi juhtivaid teolooge, ütles «Religioossetes kõnedes», et me ei peaks häbenema lootust, kui see pole ammutatud nähtuste pealispinnalt. Kui sa elu traagika läbi tunnetad, siis selle pinnalt võib tekkida lootus ja optimism.

Kui Kaplanist ja Tillichist juba juttu tuli, kes on veel need mõtlejad, kes su kolumne tihedamini külastavad?

Briti poliitikafilosoof John Gray on üks sellistest. Tema «Musta missa» esimene lause kõlab selliselt: «Moodne poliitika on peatükk religiooniajaloost.» See oli minu jaoks mingis mõttes ilmutuslik raamat. Mitmed asjad, mille poole ma ise kobamisi olin liikunud, olid seal niivõrd hästi ära sõnastatud.

Veel üks selline mõtleja on poliitikakommentaator Mark Steyn. Võrratu stiil, üliterav sulg, erakordselt poleemiline, väga vaimukas. Tema tuleb samalt peenralt, kust Monty Python, mis on üks minu maailmanägemuse põhisammastest. Steynilt pärineb näiteks lause: «Albaania tervishoiusüsteem seisneb ujumises Itaaliasse.» Väga teravmeelne.

Kindlasti on oluline ka Financial Timesi kolumnist Christopher Caldwell. Tema seni ainuke raamat kannab pealkirja «Reflections on the Revolution in Europe» ja see on väga hea. Nii Caldwelli kui ka Steyni puhul on sümpaatne moraalsest üleolekutundest kantud vasakpoolse ideoloogia kriitika, vastuseis sotsiaaldemokraatlikule multikultuurilisele eliidile, millele nad mõlemad oponeerivad.

Sulle sümpatiseerivad seega autorid, kes on võtnud endale mingis mõttes valitseva ideoloogia suhtes kriitiku rolli. Protestivaim on sulle omane?

Seda küll. Ma olen 20 aastat olnud seotud Eesti haridussüsteemiga. Ma arvan, et see protestimeelsus tuleb suuresti sealt. Aga ma loodan, et see ei ole väga destruktiivne protest.

Kui on vaja keerulist teemat seletada, alustad sa looga, näiteks kuidas Reagan valimiskampaania ajal Fordi endise majandusnõuniku Alan Greenspani lennukis anekdoote rääkis, selle asemel, et majandusteooriaalaste raamatutega tutvuda. Või kuidas keskealised prouad rõõmustasid, et Lenini nime kandnud linnahallis, selsamal laval, kus «kommunistimölakad veel mõned aastad tagasi oma lolle kõnesid pidasid», kalpsavad nüüd ilusad paljad Ameerika poisid, USA meesstripparite tantsurühm Chippendales. Sa oled väga hea lugude jutustaja.

Saja kolumniga jäävad mõned asjad lõpuks käppa. Loo jutustamise oskus on hea kolumnisti omadus, eks ma olen seda õppinud teistelt. Mulle on väga sümpaatne, mida John Cleese Monty Pythonist ühes dokumentaalfilmis ütleb: ma olen alati pidanud väga tulutuks lähenemist, et me nüüd istume maha ja paneme kirja kogu inimolemise naeruväärsuse paljastava sketši. Sellele materjalile jääd sa alati alla. Aga kui selle asemel kirjutada millestki, mis juhtub apteegis, siis sealt hakkab kogu asi hargnema.

Ma teen vist sedasama. Kolumni pikkus on 3500 tähemärki. See ei saa olla kõiksuse täielik kirjeldus. Aga saab kirja panna, mis juhtus apteegis. Nii võib öelda, et kõik mu lood on sellest, mis juhtub apteegis.

Igas kolumnis on ka ajalooline viide. Mida sa minevikust otsid? Kindlust tuleviku kohta?

Kui meenutan oma kogemust finantssektorist, siis seal väga kaugele ajas tagasi ei vaadata. Halvemal juhul võetakse nelja aasta aegrida ja tehakse selle pealt tohutuid järeldusi. Paremal juhul võetakse 20 aasta aegrida ja tehakse selle põhjalt järeldusi. Aga me peaks ennekõike aduma seda konteksti, mille pinnalt see aegrida esile tuleb. Selleks on vaja vaadata palju pikemat ajavahet.

Kui kogu su analüüs rajaneb sellel, mis on juhtunud viimase nelja aasta jooksul, siis sinna on läbikukkumine juba sisse programmeeritud. Kuna elu on olemuselt traagiline nähtus, siis on läbikukkumine nagunii sisse programmeeritud, aga milleks seda lühinägelikkusega suurendada?

Mis edasi saab? Sada kolumni ei ole ju ometi lõpp?

Ei, see ei ole veel lõpp. Sain valmis oma esimese raamatu. Vahepeal tõmbasin veidi hinge, aga eks ma patran edasi.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles