Täna on väga tähtis päev, uue kooliaasta algus. Eeskätt muidugi neile ligi 15 000 lapsele, kellele 1. september 2014 tähendab koolitee algust. Kuid päeva tähendus ei piirdu ainult 137 000 üldhariduskooli õpilasega. Lisanduvad tudengid, kutsekoolide õpilased. Lisanduvad need täiskasvanud, kes omandavad täiendusharidust või asuvad õppima hoopis uut eriala.
Kui me tahame olla tark ja edukas ühiskond, võiks kooliaasta algus tähendada igaühele väikest seesmist jõnksu. Et korraks mõelda, millises seisus on praegu Eesti kool ja haridus. Mida ja kuidas õpetatakse ning kes on meie õpetajad?
Rääkides haridusest, räägime alati reformimisest, puudutagu see ainekavasid, koolivõrku, õpetajate töötingimusi vms. Aeg-ajalt kõlab seisukohti, et kool tuleb rahule jätta, kool on reformidest väsinud. Meie õpilaste tase rahvusvahelises võrdluses on ju väga hea (näiteks PISA testi tulemusi arvestades), milleks siis pidevalt midagi muuta? Teisalt kõnelevad hariduse innovaatorid, et meie kool on vaat et 19. sajandist, ajale jalgu jäänud ning vajab kiirkorras põhjalikku ümberkujundamist.
Küllap on tõde, nagu ikka, kuskil äärmuste vahel. Loomulikult vajab haridussüsteem edukaks toimimiseks teatavat stabiilsust, kuid nii nagu muutub maailm meie ümber, nii peavad arenema kõik valdkonnad, haridus ennekõike. Ning tegelikult pole ju Eesti kool läbi oma ajaloo kunagi arengus paigal seisnud.
Digipööre koolis, millest on olnud palju juttu, ei saa olla kindlasti midagi sellist, mis sünnib päevapealt – see ei ole lihtsalt tahvelarvutite riigihange. Küsimus on hariduse sisus, mitte pelgalt vahendites. Ühiskonnas seisab ees tõsine arutelu, kas tõsta koolikohustuse iga 18. eluaastani – kui kodanik ei suuda omandada keskharidust, siis omandagu vähemasti kutse. Haridusministeeriumis valmib sel teemal põhjalikum analüüs.
Valus küsimus on endiselt õpetajate töötasu. Et saavutatud taset hoida, seda ajakohastada ja tuua kooli ärksa mõtlemisega noori. Haridusminister Jevgeni Ossinovski on Õpetajate Lehele antud intervjuus välja öelnud, et õpetajakutse atraktiivsemaks muutmiseks oleks vaja 30–40-protsendilist palgatõusu. Targa ühiskonna tunnus võiks olla see, et kooliteemalistes aruteludes suudetaks vältida väiklust, ärapanemist ja omakasupüüdu.
Nii ei tohiks õpetajate töötasu ei olla mingi ajutise poliitilise profiidi lõikamise võimalus, kus tehakse nipet-näpet, et seejärel «saavutatul» pikka aega kõlavate hüüete saatel liugu lasta. Palgatõus võiks olla teema, milles valitseb põhimõtteliselt poliitiline konsensus ja otsitakse parimaid võimalikke lahendusi. Õpilaste arv väheneb ning rahvastikuprotsessid nõuavad ka koolivõrgu edasist reformimist. Ka siin võiksid otsustajad kaasa mõelda, selmet odava populaarsuse võitmise nimel üksteisele kaikaid kodaraisse loopida.