Eesti võiks Saksamaa eeskujul samasooliste kooselule seadustada mitteabielulise tsviilpartnerluse, jättes sedasi traditsioonilise perekonna puutumata, kirjutab Ülla Vähk.
Ülla Vähk: tsiviilpartnerlus Saksamaa eeskujul
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hando Runnel on kirjutanud ja me laulame laulupeol:
Maa tuleb täita lastega
Maa omaenda lastega
Ja laulude ja lastega
Ja kõige vastu võidelda
Mis võõrastav ja vaenulik
Mis vaenulik ja valelik
Ja võidelda kus võimalik
Sest elu kõik on ajalik
Ja lastele jääb tulevik.
Kas me tahame ka edaspidi jääda elava hingega laulupeorahvaks? Kas tahame, et meie lapsed uuteks laulupeokoorideks kasvaksid? Siis tuleb väärtustada, tugevdada ja toetada perekonda. Perekond kui elava armastuse, ema ja isa elu alal hoidva armastuse keskkond on ainus lapse hinge kodu, kus ta võib kasvada hingeliseks ka tulevaste laulupidude jaoks. Laps on oma vanematest lahutamatu vere- ja hingesidemete kaudu, ainult sellelt pinnalt sünnib tegelik armastuse, vastutuse ja kohustuste õhkkond, mis on lapse kasvamiseks obligatoorne. Mingid deklaratsioonid hoolivusest ei suuda seda asendada.
Praegused parteipoliitikud on võtnud suuna perekonna vaba seksuaalse orienteerumise alusele viimiseks vaikivalt, rahvalt küsimata, põhiseaduse paragrahvi 27 vastaselt. Põhiseaduse paragrahv 27 ütleb, et perekond, vanemad ja lapsed kui rahva püsimise ja kasvamise alus on riigi kaitse all. Ei ole ühtki teist alust rahva kestmisele, kuidas parteipoliitikud ka sõnalist ekvilibristikat ei kasutaks vanemate ja laste mõiste moondamisel.
Viimastel aastatel ei ole riik mitte midagi teinud ja ei tee perekonna väärtustamiseks ega tugevdamiseks. Vastupidi, väidetakse, et perekonnad on nagunii lagunenud, lapsed sündivat ligi pooltel juhtudel üksikemadele, eesti mehed olevat vägivaldsed joodikud, kellelt tuleb laste ülalpidamise kulud sanktsioonidega välja nõuda.
Riik teeb sellest, et paljud perekonnad toimivad sõlmitud abieluta, ametliku järelduse, et perekond Eestis ei toimi enam. See on kogu edasise poliitika alus. Tegelikult sünnib ka tänapäeval absoluutselt valdav enamus lapsi täiesti reaalsetesse toimivatesse perekondadesse, kui ka abielu registreerimata on.
Eerik-Niiles Kross väljendas arvamusfestivalil ilmselt valitsuse seisukohta, et perekond on tegelikult 19. sajandi majanduslik moodustis ja sellisena igand, mis piirab vaba inimese eneseteostust. Nii valitsus kui E-N. Kross näevad rahvast ja riiki päästmas «lastega samasoolist perekonda», uue aja progressiivset perekonnaasendajat.
Laps ei ole asjaõiguse objekt
Last käsitletakse järjest enam asjaõiguse objektina, mitte täielike inimõigustega inimesena. Kohtupretsedendid selle kohta, kellel on lapse hooldusõigus, kellel kohustus maksta hooldusraha, on tüüpilised. Last käsitletakse ülalpeetava väikeindiviidi, objektina. Ja nüüd kavatsetakse laps paigutada samasoolisse perekonda kui hooldavasse kodusse, hooldekodusse juba lapseeas.
Hooldatav kaotab järjest enam oma esmaseid hingevajadusi, rahuldavaid ja kaitsvaid inimõigusi, õigust vanematele, emale ja isale, õigust pärinevusele, õigust kuuluvusele, kuuluvusele oma esivanemate põlvkondade juurde ja isegi oma rahva hulka. Eestis viis ema hälli heinamaale, isa või vanaisa oli hälli teinud.
Millist arenenud tundemaailmaga, täisväärtuslikku, inimõigustega täisealist inimest nii loodetakse kasvatada, kui lapsel inimõigused puuduvad, on ainult hooldatava õigused?
See on põhiseaduse mõtte vastane. Kui valitsus tahab muuta perekonna bioloogilise elu vastaselt deklaratiivseks, siis tuleb selliseks põhiseaduse muudatuseks rahvalt luba küsida rahvahääletusel.
Minu tähelepanekute kohaselt tahame me kõik täiskasvanutena rääkida oma emast ja isast, oma vanaemast ja maakodust, oma vanavanaisast ja põlistalust. Tahame neist inimestest ja asjadest rääkida, oma lapsepõlve ja suguvõsa uhkusega esile tõsta, sest me toetume inimestena olulisel määral neile asjadele. Mis saab lastest, kellel on vaid vahelduva homopartnerluse osalised, kes neile voodikohta ja toidutaldrikut pakkunud on? Kauaks eesti rahvast siis veel on?
Homoideoloogia olemusest
Thomas O. Melia, USA välisministeeriumi demokraatia, inimõiguste ja tööhõive büroo (DRL) asekantsler, on külaskäigul Eestisse 2011. juunis intervjuus Postimehele öelnud: «abielu ja lapsed on sotsiaalne hüve, mille nautimisele kõigil kooselupaaridel on võrdsed õigused».
24.juunil 2014 kinnitas Joe Biden, Obama administratsioonis homoliikumise üks peamine eestkõneleja, kohtumisel kodumaiste ja teistest riikidest pärit homoaktivistidega: «homoõiguste kaitsmine on tsiviliseeritud rahvaste defineerivaks tunnuseks, LGBT-õigused on kultuurist kõrgemal ning riigid, kes ei taga LGBT-õigusi, peavad «maksma kallist hinda ebainimlikkuse eest»».
Nii et homoideoloogia ei jäta vähimatki kahtlust, et LGBT-õigused abielule ja lastele on mitte ainult kultuurist ja religioonist, vaid ka elu bioloogilisest olemusest kõrgemal.
USA ja Euroopa homoideoloogia keskuste surve all on riigid käitunud erinevalt, aga on selge, et riik peab valima toimimisviisi. Suurbritannias on kehtestatud homoabielu, s.o sealsed poliitikud on oma põhiseadust rikkudes ja rahvalt küsimata viinud perekonna vaikivalt vaba seksuaalse orienteerumise alusele.
Suur ja mõjukas riik Saksamaa on toiminud teisiti. Saksa liidukohus on õigusselgelt kinnitanud: 1) abielule ja perekonnaelule kehtib riigi eriline kaitse; 2) see ei tohi olla aluseks teiste kooseluvormide diskrimineerimisel ühisvara, pärimis- ja maksuküsimustes. Vastavalt on Saksamaal loodud tsiviilpartnerlus, mis ei ole võrdsustatud abieluga. See on juriidiliselt õigusselge ja põhiseaduslikult korrektne lahendus, mis teeb au Saksa riigile, liidukohtule ja saksa seadusandjale.
Sellega on Saksamaa väljunud pideva tugeva välissurve alt. Saksa rahvas on saanud elamise rahu, ühiskond on rahul, kaasaarvatud homokogukond. Saksamaa endine välisminister Guido Westerwelle registreeris homopartnerluse 2010 täpselt saksa seaduste raamides, ta on täiesti rahul. Kuigi rahvas Saksamaal kutsub seda ikkagi homoabieluks, ei anna see abielulisi õigusi.
Mitteabieluline tsviilpartnerlus samasooliste kooselule annab õigusliku raamistiku samasooliste isikute püsiva kooselu reguleerimiseks, vara- ja pärismisalased garantiid jmt. Aga kinnitades selle mitteabielulisust ja mittevõrdsustamist põhiseadusliku perekonnaga, jääb viimane puutumata ja on tagatud laste esmased inimõigused (vanemad, ema ja isa, pärinevus, kuuluvus esivanemate põlvkondade juurde).
Me oleme seni paljus lähtunud Saksamaa eeskujust oma seadusandluse ülesehitamisel, miks mitte nüüd? Ka meil on vaja lahendust, tarvilikku ja piisavat lahendust seaduse kujul, mis viiks meie riigi välja reaalse võõrideoloogilise surve alt ja kindlustaks elamise rahu eesti rahvale. Ei ole vähimatki kahtlust, et meil on selleks võimalus.
Me peaksime mäletama, kuidas sündis 1988. aastal suveräänsusdeklaratsioon, kui olime samuti surveolukorras, mis lähtus võimumetropolist. Tol ajal tulid Eesti võimud eesti rahva ja Eesti riigi (mis tol ajal de facto riik ei olnudki) poole üle. Ma olen kindel, et meil teie kõigiga, eesti rahval ja riigikogul on ka täna veel võimalus praegusest USA ja Euroopa homoideoloogia keskustest lähtuvast surevolukorrast väljuda, tahtmise korral.
Kas riigikogus ei saaks moodustada erakondadeülest lahendusgruppi, mis pakuks välja seaduse (mitteabieluline tsiviilpartnerlus) või seadusi (eelmine ja vajadusel ka vabaabieluperekondi toetav seadus), mis oleksid õigusselged, korrektsed, põhiseadusega kooskõlas ja piisavad välissurve maandamiseks? Saaks küll, kui riigikogu liikmed tuleksid oma rahva poole üle ja loomulikult, kui peaksid kinni vandest, mis Eesti põhiseaduse austamise kohta on antud.
Väikesel rahval on ainult hing
Suured rahvad võivad vaikivalt, oma rahvalt küsimata, muuta oma põhiseadust nii, et perekond on vaba seksorienteerumise kooslus, ja loodetavasti nad elavad massiga selle üle, sest iga pendel hakkab pärast piirseisu jõudmist tagasi liikuma. Väike rahvas nii teha ei või, väikesel rahval ei ole massi, on ainult hing. Eesti rahval on praegu veel laulupeo hing alles.
Siinkohal tuletaksin meelde ka Rein Taagepera artiklit «Demograafiline vetsupott», kus meie saatus on füüsiku mõtlemisselguse ja –loogilisusega kirja pandud: «Praegu on nii, nagu meilt küüditataks igal aastal 7000 last» (niipalju lapsi jääb puudu rahvastiku taastootmisest). Praeguses arvamusfestivalide tuhinas ei ole aga ühiskonnast mitte keegi, ammugi mitte valitsus, soovinud selle kohta midagi arvata, mis on kummaline. «Kui kõrgele tippu jõuab sündide arv enne, kui see kümne aasta pärast jälle kukub, on veel meie teha,» ütleb Taagepera. See on ainus, mis on veel meie teha, aga valitsus seadustab hoogsalt homoperekonda.
Selline homoperekonna seadustamine ja selle võrdsustamine vabaabielulise (abielulise) perekonnaga, mida teeb praegune kooseluseadus ja sellega kiirustamine rahva tahte vastaselt, on vastuvõetamatu. Mõistan sügavalt hukka Eesti seadusandja äärmusliku silmamoondamise. See võrdub sülitamisega kaevu, millest me kõik joome. Me olime sellisteks asjadeks sunnitud nõukaokupatsiooni ajal. On traagiline, et kõik jätkub endiselt, kui võõrideoloogiline surve on piisavalt tugev. Me pole ikka veel vabaks rahvaks saanud.
Praegune parteipoliitikute suund võõrideoloogilise surve all on rahvale hinge tupiktee, rahva hinge püünisesse ajamine. Parteipoliitikute tõetunnetus võib võõrideoloogilise surve all ähmastuda, aga rahval mitte. Eelmise võõrideoloogilise surve ajal rahva tõetunnetus ei vääratanud. Praegu on aeg, et rahvas praegustele parteipoliitikutele välja ütleks, et perekonna ja rahva hinge kallale minna ei tohi.