Jüri Luik: okupatsiooni lõpp (5)

Jüri Luik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jüri Luik
Jüri Luik Foto: SCANPIX

Meie kindel veendumus oli, et leping saab olla seotud ainult vägede viivitamatu väljaviimisega. Meil polnud aega ega tahtmist mõelda oma poliitilisele tulevikule. Mida oli vaja teha Eesti julgeoleku tagamiseks, seda me ka tegime, kirjutab suursaadik Jüri Luik.

Vene vägede väljaviimine Eestist 1994. aastal oli meie taasiseseisvumise protsessi lõpuleviimine. Okupatsioon algas baasidega 1939. aastal, kus Eesti oli veel juriidiliselt iseseisev, ja jõudis lõpuni 1994 augustis. Venelased vägesid välja viia ei soovinud ja need tänased analüütikud ja ajaloolased, kes näevad vägede väljaviimist meilt loogilise ja peaaegu vältimatu osana Ida-Euroopa riikide vabanemisest, eksivad rängalt.

Meie poliitiline positsioon polnud sugugi nii kindel kui näiteks Poolal. Meie vabanemise ja Varssavi pakti lagunemise vahele jäi päris tubli distants, meid aga vaatas Venemaa (ja tihti ka lääs) pigem kui iseseisvunud liiduvabariiki, mitte kui iseseisvuse taastanud maad. Meie kuulumist Venemaa mõjusfääri pidasid loogiliseks isegi demokraatlikud Vene poliitikud ning paljud lääne riigijuhid. Kui Vene valitsus vägede väljaviimisest ka otsesõnu ei keeldunud, siis esitati tingimusi, mis polnud Eestile mingilgi viisil vastuvõetavad, olgu siis kodakondsuse või piiri küsimuses. Seetõttu olid läbirääkimised vägede väljaviimise üle nii kahepoolselt, delegatsioonide tasemel kui ka rahvusvahelise poliitika koridorides vägagi keerulised.

Panused olid väga suured. On selge, et meie praegused saavutused, eriti kuulumine Euroopa Liitu ja NATOsse, on võimalikud ainult täieliku iseseisvuse tingimustes ehk ilma Vene vägedeta. Muidu oleksime täna iseseisvad Venemaa armust ja täiesti mõeldamatu oleks praegune USA õhudessantväelaste kohalolek või USA rasketehnika toomine Eestisse õppustele. Kui vaadata aga nüüdseid arenguid Venemaal ja selle naabruses, siis võib esitada veel tõsisema küsimuse: võib-olla me polekski enam iseseisvad?

Võitlus Vene vägede väljaviimiseks käis kahel paralleelsel suunal. Muidugi oli meile algusest peale selge, et ilma tugeva rahvusvahelise surveta väed Eestist ei lahku. Kevadel 1992 algas Helsingis CSCE jätkukonverents, kus tänu mh ka Eesti diplomaatide väga suurele tööle võeti vastu otsus Vene vägede varajasest, korrastatud ja täielikust väljaviimisest. Oluline läbimurre, kuid sellest poleks piisanud, sest näiteks analoogses sõnastuses tekst on CSCE paberites ka Moldova kohta, väed on seal sees aga tänase päevani ja nende lahkumist ei paista kuskilt.

Venemaaga läbirääkimiste delegatsiooni juhtis riigisekretär Uno Veering, hiljem, kui võimule tuli Mart Laari juhitud esimene põhiseaduslik valitsus, jäi see teema minu portfelli, algul delegatsiooni juhi, hiljem välisministrina. Olukorra muutis keeruliseks tõsiasi, et nii Eesti kui Venemaa olid äsja jalule tõusnud riigid, kes kõrvuti läbirääkimistega tegelesid oma riigi (meie puhul taas kord) ülesehitamisega. Venelasi ärritas eriti meie kodakondsuspoliitika, välismaalaste seaduse vastuvõtmise järel 1993. aastal olid igasugused suhted katkemise äärel. Venemaa keeldus ja keeldub tänaseni tunnustamast Tartu rahu. Samas muutus Venemaa sisepoliitika meie silme all üha imperiaalsemaks, Jeltsin otsis laiemat toetuspinda konservatiivsetelt laiadelt rahvahulkadelt. Sellise radikaliseerumise tagajärjel kannatasid tõsiselt meie läbirääkimised, kohati oli õhkkond läbirääkimiste ametlikus osas vägagi ebameeldiv.

Rahvusvahelises kontekstis oli meil kaks väga olulist tugisammast: USA president Bill Clinton oma administratsiooniga ja toonane Rootsi peaminister, suur Eesti sõber Carl Bildt. President Clinton oli pärinud oma eelkäijalt George Bush seeniorilt Euroopa julgeolekupoliitika, mis oli aidanud Ida-Euroopa rahvastel edukalt lammutada nii Varssavi pakti kui ka NSV Liidu, seda ilma suurema kriisita. Clinton, demokraatide jõulise tiiva esindaja, otsustas Euroopa julgeolekukaarti veel oluliselt korrastada, likvideerides mitmeid külma sõja «sabasid», üheks neist olid Vene väed Eestis. Ameeriklastelt oli jõud, Carl Bildt abistas neid sihtimisel. Rootslased olid tänu riiklikele, aga ka isiklikele suhetele väga täpselt informeeritud meeleoludest Euroopas, tihti andis Bildt hindamatut nõu, teda usaldasid nii ameeriklased kui ka eestlased. Sakslased olid tollel ajal palju ettevaatlikumad kui praegu, kuid Helmut Kohl abistas mõningatel väga täpselt valitud hetkedel.

Vägede siinoleku tõttu kõndisime väga hapral jääl. Üks ülespuhutud provokatsioon, ja väed olekski baasidest väljunud. Parem polnud olukord ka rahvusvahelises plaanis. Oli selge, et meie ühinemine Euroopa Liidu ja NATOga ei saa kunagi teoks, kui venelastel õnnestub väed Eestisse jätta. Moskvas 26. juulil president Lennart Meri juhtimisel läbirääkimisi pidanud delegatsioon tajus väga täpselt seda ajalist akent, mis oli meile hetkeks avanenud, kuid oli juba ka üsna kiiresti sulgumas. Hilisemad sündmused demonstreerisid, et meil oli õigus. 1995. aastal algasid juba tõsisemad debatid NATO ja Euroopa Liidu avanemisest ja kui me poleks selleks ajaks valmis olnud, oleksime rongist maha jäänud. Näiteks piirilepingu allakirjutamine venis aastaid, sest venelastele tundus, et nad suudavad sellega pidurdada meie liikumist läände.

Vene okupatsioonijõudude kohalolekut Eestis on praegu peaaegu võimatu ette kujutada. Ka tol ajal ei teadnud tavainimene siin viibivatest Vene vägedest just palju, meid eraldas neist kõrge roheline plankaed. Laias laastus võib öelda, et tippaegadel oli baaside ja polügoonidega kaetud umbes kaks protsenti Eesti territooriumist. Okupatsioonivägede struktuuri võis sisu poolest laias laastus jagada kaheks. Üks osa okupatsioonijõududest olid külma sõja kontekstis strateegilise tähtsusega objektid, millest Eestis olid olulisemad Tartu-Raadi sõjaväelennuväli, kesktegevusraadiusega tuumaraketid (viidi välja seoses INFi lepinguga juba NSVLi ajal) ja muidugi tugev õhutõrjevöönd radarite, õhutõrjerelvade ja püüdurlennukitega, samuti allveelaevade õppekeskus tuumaallveelaevnikele. Eri aegadel viidi kõik see välja (v.a allveelaevade õppekeskus) juba enne väljaviimise lepingute allakirjutamist, sest Venemaal oli neid vaja.

Okupatsioonivägede põhijõu moodustasid maaväeüksused, mille põhijõu moodustas 144. motoriseeritud laskurdiviis. Seda diviisi oleks saanud kasutada Eesti vabariigi vastu ja selle diviisi välja saamine osutus kõige keerulisemaks. Diviisi polkude soomukid Tallinnas Tondil ja Harjumaal olidki viimased väeosad, mis lahkusid pärast lepingule allakirjutamist Eestist. Viimane tank lahkus tegelikult 30. augustil transpordilaeval Paldiski sadamast.

26. juulil kirjutasime vägede valjaviimise lepetele Moskvas alla ja 31. augustiks olid väed läinud. Meie kindel veendumus oli, et igasugune leping saab olla seotud ainult vägede viivitamatu väljaviimisega. Lõpuks läks lepingutele allakirjutamisest kuni vägede väljaviimiseni üks kuu ja neli päeva.

Moskvast naastes polnud kahtlust, et leping langeb sisepoliitilise kriitika alla, ehkki see garanteeris kõigi vägede lahkumise. Aga toonane Mart Laari valitsus oli kamikaze-valitsus, me andsime endale kõik aru, et riik on ohtlikus olukorras, ja meil polnud aega ega tahtmist mõelda oma poliitilisele tulevikule. Sama võib julgelt öelda president Meri kohta. Mida oli vaja teha Eesti julgeoleku tagamiseks, seda me ka tegime.

28. septembril 1939 nad tulid ja 54 aastat hiljem nad läksid. Eesti tee stabiilsele arengule oma rahva heaolu suurendamiseks, liitumiseks ELi ja NATOga oli avatud. Vene tankid ei tule enam kunagi tagasi.

Kommentaarid (5)
Copy
Tagasi üles