Värsked uudised pakuvad eestlastele võimaluse särgilähedalt tajuda, kui oluline sündmus oli meie jaoks Vene vägede Eestist väljasaamine 1994. aastal.
Juhtkiri: kaks kümnendit Vene armeeta
30. august 2014, 12:36
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Just nüüd, mil Vene armeeüksused Ukrainasse sisse voolavad (tegelikult olid Vene baasid Ukraina territooriumil, Krimmis olemas ka kõik vahepealsed aastad), tänagem õnne, et meiega läks nii nagu läks.
Et Vene vägede väljaviimine ei jäänud toppama mõne detaili taha, nagu sõjaväepensionäride siiajäämine. Toonastes väitlustes tundus see ülitähtis, kuid nüüd, ajaloolises perspektiivis on tühine meie võidu kõrval, et põhiküsimus lahendada õnnestus. Ning Eesti kohale on juba kümme aastat tõstetud NATO vihmavari.
Vene armee lahkumine Eestist oli rahvusvaheline jõupingutus. Me teame, et Ameerika Ühendriikide panuse ning toeta polnuks seda tõenäoliselt võimalik saavutada. Toonane peaminister Mart Laar avaldas hiljuti Postimehes ilmunud mälestuskatkes näiteks detaili, et Eesti valitsus sai kasutada USAs president Reagani ajal koostatud salajast manuaali, kuidas pidada läbirääkimisi venelastega.
Tol ajal, erinevalt praegusest, läks Venemaa juhtkonnale eesotsas Boriss Jeltsiniga korda, milliseid suhteid neil läänega arendada õnnestub – ehkki loomulikult lähtus Moskva oma tegevuses ikkagi alati omaenda huvidest. Kuna Bill Clintoni administratsioonil oli hoobasid, mida suhtluses Venemaaga tarvitada, siis lõikas Eesti sellest olukorrast kasu.
Teiseks aitas ameeriklaste kaasamine jahutada Eestis neid, kes ükskõik milliseid, kasvõi tänases perspektiivis näilisi järeleandmisi kõnelustel pidasid sama hästi kui riigireetmiseks. Konkurents sellele positsioonile, kes on meil kõige vihasem Venemaa vastane, pole kunagi liiga hõredaks jäänud. Läbirääkimistel on vaja aga õiget momenti tajudes ka vastasele teinekord porgand ette sööta.
Täna Postimehes ilmuvast suursaadik Jüri Luige artiklist leiame analüüsi selle kohta, mis oli Vene vägede väljasaamisega seoses meie jaoks õigupoolest kaalul. Kui seda kokku võtta, siis ei rohkem ega vähem kui Eesti iseseisvus. Üksnes võõrvägedest vabana saime hakata tegutsema Eesti lõimimisel lääne institutsioonidega. Kes oleks võtnud tõsiselt niisugust riiki, kus idanaabri armee mõnusalt sees laiutab ega kavatsegi kirsasaapaid jalga tõmmata, et võtta ette teekond kodu suunas?
1994. aastal oli Eesti riik muidugi hoopis teistsugune kui praegu. Segadusi ka venelaste lahkumise praktilises korralduses oli küllaga. Ometi läks kõik suhteliselt hõlpsalt – väljaviimine lepiti kokku juuli lõpus ning väed olidki väljas 31. augustiks. Aitäh neile, kes selle korraldasid.