Kas maailma hävingu põhjustab Maa ise ehk vulkaanid tapavad

Jaan Martinson
, spordiajakirjanik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Raamat

Tegelikult asub Eesti kõige suurepärasemal maalapil planeedil Maa. Pole meil orkaane, mussoonvihmasid, rannikul haisid, sisemaal skorpione, ülemäärast rahvastikku ega vulkaane. Ei kujutagi ette elu Islandil, kus pidevalt miskit purskab ning laavatolm krigiseb aina hamba all.

Lõõmav saar, millest raamatus juttu, on külm ja karge Island, mis ilmub maailmapildile vaid siis, kui pankrotti läheb või mõni paljudest vulkaanidest sedavõrd laiaulatuslikult purskama hakkab, et kogu Euroopa lennuliikluse seiskab.

Eyjafjallajökulli tulesülgamine 2010. aastal olnuks justkui midagi erakordset, kuid iseenesest ei ole. Tegelikult toimus järgmisel aastal, kui Grimsvötn märatsema hakkas, poolesajandi suurim vulkaanipurse Islandil, kuid seda ei pandud tähele, sest tuhk liikus häirimatus suunas. Ent seegi oli poisike Laki purske kõrval, mis aastatel 1873-1874 tappis maailmas sadu tuhandeid.

Ei olnud need sajad tuhanded purske alguses kraatrisse kogunenud, vaid elasid kõikjal maailmas rahulikku elu ning ei teadnud Islandist ega Lakist vähimatki. Ent loodus ajab omi asju. Surma põhjustasid mürgised gaasid mis kõikjale levisid ning kliima jahenemisest tingitud ikaldus. Kusjuures mõni teadlane peab Laki purset suisa Prantsuse revolutsiooni ja Euroopa ümberkujunemise põhjuseks. Mine võta kinni.

Küll aga on kummaline see, et me otsime tsivilisatsiooni tulevast hävitajat kosmosest, teades küllalt täpselt, millised asteroidid Maa poole liiguvad, ent Maa enese tegevusest on vähe aimu. Mis juhtub siis, kui ühel hetkel otsustab mõni vulkaan – ja neid leidub maailmas küll ja veel – erakordse aktiivsusega tegutsema asuda? Kas me teame, millal see võib juhtuda ja millised on tagajärjed? Ilmselt mitte.

Siinkohal raamatu peatükid, et oleks selge, millest jutt.

1. Laki purskab. Juuni 1783

2. Tule ja jää maa. Islandi vulkaanid

3. Supervulkaanid. Maailma kuumad täpid

4. Leegid, näljahäda ja surm. Islandi mürgitamine

5. Jubedad nähtused. Euroopa „imede aasta”

6. Suur Külm. Laki ülemaailmne sade

7. Laki tänapäeval. Elu mäe varjus

8. Surm vulkaani läbi. Palju viise, kuidas vulkaanipurse võib tappa

9. Järgmine Suur Pauk. Kui väga me peaksime muretsema?

Lõpetuseks TTÜ energeetikateaduskonna mäeinstituudi dotsent ja Eesti Geoloogiakeskuse juhtivteaduri Heidi Soosalu arvamus raamatust.

Reykjavíkis Põhjamaade Vulkanoloogia Instituudis töötades tekkis mul tahtmine endale soetada legendaarse Islandi pastori Jón Steingrímssoni, Laki 1783.–1784. aastate hiidpurske pealtnägija jutustus, mille ingliskeelse tõlke teadsin olevat värskelt avaldatud. Mu rõõmuks kinkis üks hea kolleeg mulle Jóni loo. Imetledes asusin lugema auväärse kirikuõpetaja märkmeid tolle kohutava loodusnähtuse kohta, mis pidi kohalikele elanikele toona tunduma peaaegu et maailmalõpuna.

Jón oli sügavalt usklik, ja oma aja – 18. sajandi – laps. Talle tundus Laki põrgulik kataklüsm kindlasti jumala karistusena inimkonna pattude eest. Ja küllap ei saanud tema arvates sellise õuduse sügavamat tähendust mõista keegi muu kui kõikvõimas jumal oma lõpmatus tarkuses. Aga samas oli Jón tähelepanulik loodusvaatleja, kes hoolikalt ja ettenägelikult pani kirja mitmekesised märkused, mis on hindamatuks uuringuallikaks veel sajandeid hiljem. Minu lemmik on juhtum, kui Jón õige teadlase moodi korraldas purske algusaegadel katsetuse visata kivisid hõõguvasse laavavoolu – näitamaks hirmunud rahvale, et pole mingit põhjust karta mägede ülessulamist.

Võiks ehk kahelda, miks peaks oluline olema, et üks kirikuõpetaja pani kirja paari sajandi taguse looduskatastroofiga seotud sündmusi. Aga geoloogilisest vaatepunktist on sajandid vaid üks silmapilk – väga võimalik, et tollal aktiivne vulkaan on ikka ja veel võimeline tegutsema. Aga kas taastub ta tegevus meie ajal, saja või hoopis tuhande aasta pärast? Vulkaanipurske ette ennustamine on paras pähkel nii toimumisaja, kestuse kui ka võimsuse puhul. Enamasti saavad teadlased prognoose teha selle järgi, mis on minevikus toimunud, ja sealjuures on ajaloolised ürikud tähtsas rollis. Kahjuks on paljude dokumentide informatsioon kaudne, mõne sellise isiku kirjutatud, kes kohal ei käinud ja võib-olla võttis sule kätte alles mitu põlvkonda hiljem. Teekond sündmuskohale võis olla vaevaline ja ohtlik, takistada võis ka ebausk ning lõpptulemusena võisid kirja sattuda kõigest kuulujutud, mille sisu usaldamine on kahtlane, kui mitte päris kahjulik. Näiteks Taani kuningas saatis Kopenhaagenist noore Magnús Stephenseni Laki purset jälgima. Hilisema aja teadlased on pidanud Magnúse aruande läbi töötama, et aru saada – praktilist väärtust sel siiski ei ole.

Kui olin Islandil doktoriõppes, rõhutas mu elutark Islandi professorist juhendaja, et uurimistöös tuleb selgelt eristada vaatlused ja nende tõlgendamine. Pahatihti satuvad tõlgendused lõpuks teaduse prügikasti ja asenduvad paremate hüpoteesidega. Aga kui vaatlused on tehtud hoolikalt, on need kasutuskõlbulikud veel sajandite pärast. Praegused teadlased kasutavad meelsasti pastor Jóni tähelepanekuid, kuigi nad ei võta tõsiselt tema seisukohta, et Laki purse oli jumala karistus islandlastele nende liiderlike elukommete eest, vaid tõlgendavad seda maakera vahevöö pluumi ja laamade lahknemise koosmõjust lähtudes.

Paraku on reaalsus, et Laki mõõtkavas purse võib edaspidi millal iganes korduda. Isegi sellega võrreldes pisikene Eyjafjallajökulli 2010. aasta purse õpetas meile, kui haavatav on nüüdisaegne ühiskond ühe ootamatu ja teadmata aja kestva looduskatastroofi korral. Ja kahjuks pole Island sugugi ainuke piirkond, mis võib inimkonnale vulkaanilisi õudusunenägusid tekitada.

Oma vulkaanide uurimise töös pean vahepeal mõtlema selle üle, millisel viisil võimalikest ärevust tekitavastest nähtustest avalikkust teavitada – ei tohi hirmutada, aga samal ajal mitte ohtusid alahinnata. On olukordi, kui on raske nende aspektide vahel tasakaalu leida. Arvan siiski, et võimalikult täpse informatsiooni pakkumine aitab inimestel kriisiolukordadest jagu saada. Eks on vulkaanipursked lõpuks ka köitvad loodusnähtused ning nende mehhanismidest aru saamine ei vähenda nende võlu, vaid hoopis vastupidi.

Pastor Jón leidis, et oleks kahetsusväärne, kui Laki hiidpurske mälestused koos tema siit ilmast lahkumisega kaduma läheksid, nagu tema sõnul „on nii paljude jumala kätetöödega juhtunud”. Sealjuures arvan ma, et Laki purske tagajärgede ohvrite kannatused oleksid pisut vähem ebaõiglased, kui Jóni jäädvustatud märkuste abil õnnestub mõnest tulevasest kaotusest hoiduda või seda leevendada. Arvan ka, et Jóni oleks vaimustanud teadmine, et ta ülestähendused on leidnud kasutust teadusuuringute hindamatu allikana rohkem kui 200 aastat hiljem – ning et need viimaks saavad avalikkust informeerida ja inimestele huvi pakkuda isegi kusagil kaugel Eestimaal.

Head lugemist ja põnevat tugitoolireisi sajandite tagusele lõõmavale saarele!

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles