Milleks Eestile immigrandid? Eestis ei ole vist teist aruteluteemat, mis suudaks põhjast rohkem muda üles keerutada. Ja seda sügavamalt põhjasettest, kui enamikul väitlejaist kardetavasti aimu on.
Ahto Lobjakas: Eesti liikumise punkt
21. juuli 2010, 13:52
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Olgem ausad, kõige vähem lähevad ses debatis korda kõikvõimalikud demograafilised mudelid. Peamiselt seetõttu, et demograafia pole probleem siin ja praegu. Aga osaliselt ka seetõttu, et mudelid, mis näitavad, et arenenud maailmas on aastaks 2050 iga pensionisaaja kohta vähem kui kaks töötegijat (võrreldes seitsmega 1950. aastal), lähtuvad raskesti visualiseeritavatest eeldustest.
Näiteks, et ühe inimese töö on võrdne teise omaga, et põlevkivi eest ei või järsku saada nafta hinda, või et kaitseministeeriumi töötajaid ei saa poole võrra vähendada ilma märkimisväärse julgeolekudefitsiidita.
Probleem on visuaalses – erinevuses, mis märgib võõrad meie territooriumil. Sisserändega seostuvad kebabitänavad, hiinalinnad, mošeed. (See on ka põhjus, miks eestivenelasi ei kohelda esmajoones mitte «immigrantidena», vaid – juriidilise eristusena – «okupantidena».)
On vähe asju, mis lahutaksid Eestit Rootsist (ja üldse põhjamaaks olemisest) enam kui sisserändefilosoofia. Asjaolu, et iga sajas Rootsi elanik on Iraagi päritolu, ei põhjusta Rootsis eksistentsiaalset kriisi. Küll aga Eestis – Rootsi pärast. Rootsi ja Eesti elavad eri aegades ja eri maailmades. Meie ajalood erinevad ja sinna pole midagi parata. Aga meil tuleb õppida enne teiste silmas pindude otsimist enda pärast muretsema.
Eesti sisserännupoliitika pea peale pööramine – näiteks aastas sadakonna asüüli vajava hädalise riikilubamine – oleks väga tõhus moodus aidata oma ajalootaju arenenud maailmale järele.
Tuhatkond uustulnukat ei muudaks kümmekonna aasta jooksul ajalugu, keelt ja riigikorda. Aga eesti keelt kõnelevatel kurdidel (keda oleme välja saatnud) oleks suur terapeutiline väärtus näitamaks, et maailm on suurem kui meie. Järeleaitajail ei oleks muidugi depressiivses väikeses Eestis kerge olla.
Võõrahirm on paradoksaalne. Kunagi pole Eesti näinud sellist võõraste ideede ja institutsioonide maaletoomist kui praegu. Välja arvatud ehk XIII sajandi alguses, kui tulid sakslased ja taanlased ning toodi ristiusk (mida nüüd tänuga mäletame).
On luul, et Eesti saab maailmas paigal olla. Seni kuni meie oleme paigal, liigub maailm edasi. Meil on rootslastele praegu vähem öelda kui 20 aasta eest. 20 aasta pärast, kui me endiselt saame jätkata rikka Euroopa poole liikumist, näivad praegused foobiad anakronismina. Kui ei saa, ei huvita meie arvamus enam kedagi.