Kolmed valimised mahuvad Eestis pooleteise aasta sisse – kohalike volikogude omad eelmisel sügisel, europarlamendi omad sel kevadel ning riigikogu valime järgmise aasta talve lõpus. Kui järgmisel kevadel sündiv koalitsioon lepib muuhulgas põhimõtteliselt kokku järgmise presidendi valimistes, jääb meie poliitikutele kaks ja pool aastat valimisteta aega.
Kõigis demokraatlikes maades kurdavad ju poliitikud, et sisukaid ja ühiskonnale hädavajalikke reforme on raske läbi viia seepärast, et valimisi on liialt sageli. Kogu riiki puudutavad muutused lükatakse edasi, kartes tühisemaidki avalikke tülisid, mis võivad tuua kasvõi väikese kaotuse näiteks kohalike volikogude valimistel. See poliitikute hirm on ka mõistetav, sest igas muutuses ilmnevad kaotajad kiiresti, ent reformide kasulikud efektid jõuavad tavaliselt kohale pikema aja jooksul.
Järgmisel kevadel sündival koalitsioonil puudub selline õigustus muutustest hoidumiseks. Kui sündival valitsusel on Eestis reformide tegemiseks aega kaks ja pool aastat, siis ei saa pugeda selle taha, et osa nende kolleege-erakonnakaaslasi muutub kõigi valimiste eel märtsijänesteks, kelle mõte keskendub vaid kolmele asjale: püüda meeldida kõigile, püüda meeldida kõigile, püüda meeldida kõigile. Lihtsaim tee sellele eesmärgile lähenemiseks on paraku mitte midagi muuta.
Teisalt tähendab valimiste nüüdne ajaline jaotumine, et järgmised parlamendivalimised on dramaatilise tähtsusega ja panevad jõuvahekorrad selgelt paika mitmeks aastaks. Kui mõelda meie sisepoliitika sügisele, siis torkab esimese asjana silma, et praeguse koalitsiooni kevadel sõnastatud lootused ja järgmise aasta eelarve võimalused on pehmelt öeldes nihkes. Sellel taustal oleks ime, kui oravad ja sotsid suudaksid lõpuni veenvalt suurt sõprust etendada.
Lisaks on üle hulga aja opositsioonis erakond, millel on värske valitsemiskogemus – IRL. Nad tunnevad peensusteni nii oma oponente kui ka praktilist valitsemist – seega kindlasti ka täpseid kohti, kust rünnata, skandaali otsida.
Keskerakonna üha selgem putiniseerumine, vaimne eemaldumine Eestist ja Euroopast ning üksiti iga inimese vabadust tähtsustavatest väärtustest annab põhjust sellest leerist üle tulla nii osale poliitikutele kui ka arvestatavale hulgale vene emakeelega Eesti inimestele. Ühe poliitiku hale sõltuvus inimeste vabadust vaenavast režiimist on üha läbinähtavam kõigile.