Mart Raudsaar: peatsest kohtumisest Terminaatoriga

Mart Raudsaar
, Eesti Ajalehtede Liidu tegevdirektor
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mart Raudsaar
Mart Raudsaar Foto: Postimees.ee

Pärast Ardut, suunaga Tallinna poole, hirmutab ka kogenud maanteehunte üks uus objekt. Samuti kui mu koeral tõusevad karvad turri, kui ta hämaras koridoris prügikotti näeb, aeglustavad juhid sõitu enne kummalist triibulist tulpa, mis on tavalisest kiiruskaamerast märkimisväärselt kõrgem. Tõtt-öelda sarnaneb see kiiruskaameraga, mille Tallinna linnavalitsus paigaldas ristmikule Kristiine keskuse juurde ja mille suhtes on mul kahtlus, et see endiselt ei tööta.

Ardu uus kaamera aga midagi teeb, millest annab aimu ka hoiatussilt «kontrollmõõtmised», aga mida täpselt, on selgusetu. Esiteks on kahtlane kaameratulba kõrgus. Kas ta suudab autode kiirust mõõta kaugemalt? Tundub loogiline. Maanteel sageli sõitjatele on üldteada fakt, et olemasolevad kaamerad on kaunis lühinägelikud ja teevad klõpsu vaid siis, kui jätkata kihutamist üsna kaamera perimeetrini.

Teiseks, vanade kaamerate nägemissektor on piiratud veel teisel moel. Jätan selle täpsustamata, säästmaks süsteemi väärikust ja hoidmaks liiklusohutust, ent uuest kaamerast möödasõitja näeb – nagu mulle tundub – 360-kraadist ringjoont, mille taga võib oletada andureid. Ja üsna mitut. Seetõttu autojuhid, kes on sõitnud Ardust äsja läbi 70-kilomeetrise tunnikiirusega, mööduvad tulbast ettevaatlikult. Võimalik, et nii mõnigi mõtleb murelikult kiiruskaamerate võrgustikule, mis suudab mõõta liikleja keskmist kiirust.

See oleks kahtlemata edasiminek, justkui Euroopa Liidu ühisest välispoliitikast saaks korraga jõuline instrument. Kindlasti aga tekiks individualistlike väärtustega ühiskonnas filosoofiline diskussioon isikuvabaduste piiramise üle. Kas inimesel on õigus käituda valesti ja saada seejärel karistatud? Kui vanad kaamerad jäädvustavad vaid rikkumisi, siis uued kaamerad jäädvustavad võib-olla inimese liikumist punktist A punkti B (teatud kiirusega) ning kes kontrollib kujuneva andmebaasi turvalisust?

Praegused kaamerad distsiplineerivad vaid välismaalasi ja neid liiklejaid, kes on üle aastate linnatee rataste alla võtnud. Jah, nende mõjuväljas ei tehta möödasõite, aga see mõjuväli on piiratud. Jah, riigieelarve saab trahviraha, kuid seda võiks võrrelda kohaliku omavalitsuse kontekstis paadimaksust laekuvate summadega.

Kui eesmärk on liiklust rahustada – kasutades politsei kõnepruuki –, ei ole praegustest kaameratest palju kasu. Samas võivad uued kaamerad riivata isikuvabadusi. Hüva, kui kõnelda jumalikust karistusest fundametalismita, ka siis eksisteerib alati inimese vaba valik. Või enamgi veel: enamiku inimeste sisemine moraalne kompass, tahe käituda õigesti, olenemata sunnist või võimalikust karistusest.

Paraku ei jõua kõik moraalse kompassi järgi juhindujad aga jumalikku karistust ära oodata ning see tekitab liiklusviha. Seiske Järvevana teel suunaga Mustamäe poole ummikus kohas, kus kaks sõidurada saavad üheks, ning loendage neid kavalpäid, kes kihutavad teises sõidureas ja pressivad end suubumiskohani jõudes ootajatele vahele. Liiklusseaduse järgi saaksid ootajad neid takistada vaid siis, kui lülitaksid sisse vasaku suunatule…

Kuna politsei maanteel on enamasti surnud (parafraseerides Nietzschet), ilmselt rahanappuse tõttu, siis tulebki meil ilmselt oma elu usaldada homunkuluse kätte. Ja selles pole meil süüdistada kedagi peale iseenda.

«Teeline ja tähed» on rubriik, kus Mart Raudsaar mõtiskleb ristikivilikus vaimus teelolemisel kogetud seikade, aegade ja inimeste üle.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles