IRLi plaanis anda valimisõigus juba vastsündinutele räägitakse küll ilusate sõnadega noortele valimisõiguse andmisest, kuid reaalsuses on tegemist ühe valija hääle kaalu tõstmise ja teise vähendamisega, kirjutab Eesti Noorteühenduste Liidu endine noortepoliitika juht Gerd Tarand (SDE).
Ikka ja jälle kergitab üks erakond tekki ideelt, millega vähendada valimistel enamiku valijate hääle kaalu – ise nimetavad nad seda küll teisiti – räägitakse ideest anda igale kodanikule valimisõigus juba sünnist, praktikas siis lisahääl(t)e andmisest lapsevanema(te)le (Demeny voting, kinderwahlrecht, proxy voting) nende laste eest.
Reaalsuses on tegemist äärmusliku meetmega, mis on esile kerkinud pigem juba väga vana valijaskonnaga riikides, kuid ka seal toetuseta jäänud – suuresti seetõttu, et idee oma olemuselt lõhub demokraatia aluseid ning oleks ka praktikas äärmiselt raskelt elluviidav. Õnneks või kahjuks on see idee nii halb, et enamikes vestlusringides tapetakse arutelu selle üle kiirelt ja tõhusalt.
Alljärgnevalt tähendab delegeerija selle idee puhul noort, kelle hääl vanema(te) käes hoiul, ning valija reaalselt sedelit täitvat isikut.
Esiteks, kuidas delegeeritud hääletamine toimib? Toimib sedasi, et kuskil süsteemis määratakse inimene, kes kellegi teise eest otsustada võib. See, kas valija delegeerijaga midagi arutab või mitte, on puhtalt valija teha. Ei mingit kindlust ega kohustust – seejuures ei saa delegeerija isegi otsustada, kas ta üldse hääletada soovib või jätaks hoopis osalemata. Lisaks ei pruugi laste, noorte ja lapsevanemate huvid ja soovid alati kattuda ning domineerima jääks alati ikka valija, mitte delegeerija huvid.
Teiseks. Ilmne vastuolu laialt aktsepteeritud demokraatlike valimiste alustega (üks hääl valija kohta ja valimiste ühetaolisus) ning tulenevalt esimesest punktist ilmselt ka võimalik probleem delegeerija inimõigustega.
Kolmandaks. Igasugune selles kontekstis toodud viide, et valijaskond vananeb ja see oleks justkui lahenduseks tasakaalu hoidmisel, ei saa sisuliselt õige olla. Delegeeritud hääletamise korral reaalselt ühtegi uut valijat ei lisandu – lisanduvad ainult hääled. See tähendab, et esindatud oleks endiselt täpselt samad inimesed, teatud inimestel oleks lihtsalt mitu häält ja seega suurem mõju. Tõsi, neil on võimalik enda seisukohtade eest tugevamalt seista, kuid alla 18-aastased, kellest tegelikult räägitakse, oleksid endiselt esindamata.
Oluline on meenutada siinkohal ka Udo Hermanni hiljuti Saksamaal avaldatud delegeeritud hääletamist käsitlevat uurimustööd, mille järeldus oli, et ka majanduslikult ei ole sammu tulemus alati positiivne – tulemused ei parane, aga ümberjaotamine riigieelarves suureneks. Pikas perspektiivis tähendaks see uurimuse hinnangul seda, et kuigi lastega perede olukord esialgu veidi(!) paraneks, tõuseks vähenenud poliitilisele mõjule lisaks ka lastetute perekondade maksukoormus.
Neljandaks. Kui valimisea langetamise puhul ei võeta kelleltki midagi ära («õnnis lapsepõlv» on selleks ajaks juba ammu möödas), siis lapsevanematele lisahääle andmise puhul võetakse ära osa ülejäänute häältest, täpsemalt nende häälte kaalust (Voter Power) – valikuliselt lisahäälte andmine on ju sisult tegelikult sama kui lastetutelt poole hääle (pool on piltlik, tegelik hääle kaalu vähenemine oleks veidi erinev) ära võtmine. Aga seda ei saa ju kõva häälega öelda, sest näiliselt demokraatiat laiendades demokraatia kitsendamine oleks otse välja öeldes loodetavasti üsna ebapopulaarne. Reaalselt võetakse kõigilt ülejäänutelt osa nende häälest – toimub ümberjagamine, otsustusjõu koondumine, mitte laienemine.
Viiendaks. Praktikas oleks see süsteem õudusunenägu. Enamikes oludes puuduvad igasugused õiglased võimalused otsustamaks, millisele vanemale lisahääl läheks. Kujutage näiteks ette vanemateta last, kelle eestkostja ülesandeid täidab kohalik omavalitsus – kes esindab seda last kohalikel valimistel? Delegeeritud hääletamise puhul ei tuleks ju ometigi kõne alla, et need lapsed «enda» häälest ilma oleks?
Kuuendaks. Valimisea langetamine toob juurde uusi valijaid, delegeeritud hääletamine tooks juurde vaid hääli ja needki koonduksid ühe kindla (kuigi üsna suure ja laialivalguva) inimrühma kätte. Valimisea langetamine tooks noorte teemasid veidi rohkem esile, tõstaks poliitilist aktiivsust ja suurendaks demokraatlikus protsessis osalevate inimeste arvu, kuid ei omaks suures plaanis märkimisväärset poliitikat muutvat jõudu – ei peagi omama, eesmärk on demokraatia laiendamine, mitte kindla rühma mõju suurendamine.
Tõsi, valimisiga plaanitakse esialgu langetada vaid kohalikel valimistel, kuigi vajalik ja võimalik oleks kõigil valimistel ja sinnani jääb veel veidi minna. Delegeeritud hääletamise puhul räägitakse aga ilusate sõnadega noortele valimisõiguse andmisest, kuid reaalsus jääb selleks, et tegemist on ühe valija hääle kaalu tõstmise ja teise vähendamisega – muud mitte midagi. Sellega aga nõustuda ei saa.
Või veidi kaugemalt vaadates, kas naiste hääleõiguse eest võidelnud oleksid omal ajal nõustunud lahendusega, kus mingi aja jooksul mehed nende eest hääletanud oleks? Vaevalt. Samuti ei tohiks ideega nõustuda need, kelle häälte delegeerimisest me täna räägime. Rääkimata siis nendest, kelle hääle väärtuse vähendamisest me rääkimata tahame jätta.
