Keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannus astus lavale raudse leedina ja andis pliks-plaks vastu kõrvu põlevkivitöösturitele, kes muretsesid, et neid ei kaasata keskkonnatasude tõstmisesse. «See, kui ühe äriettevõtte või ka ühe kolmanda sektori organisatsiooni ettepanek sada protsenti seaduseks ei saa, ei tohiks aga anda veel alust lahmivalt teatada, et järelikult pole tegu olnud kaasamisega,» teatas minister.
Lohe või selle tapja
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Paraku võib mõista töösturite muret, et neile võidakse ebamõistlikku kahju tekitada. Ministeerium keeldub aga kangekaelselt avaldamast, kui palju tasusid tõsta kavatsetakse. Riigikohus pidi alles äsja tühistama valitsuse määrused, millega mullu tõsteti kaevandamisõiguse ja osa vee erikasutusõiguse tasumäärasid kavandatust kiiremini.
Ministril on õigus – põlevkivitööstus on Eesti suurim saastaja. Kuid kes esineb praegu lohetapja ja kes lohe rollis?