Juhtkiri: eesmärk peab olema lapse ja ema tervis

Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Kas kodusünnitus on riskantne? Võrreldes sünnitamisega Eesti hästivarustatud haiglates on riskid kahtlemata suured. Argument, et enamik kodusünnitusi kulgeb hästi, ei ole kindlasti asjakohane.

Enamik sünnitusi on ka haiglates sellised, et arst on pigem jälgija kui sekkuja – kiiret abi ongi ju tarvis siis, kui midagi läheb ootamatult halvasti. Ilmselge, et kui elude päästmiseks on reageerimisaega näiteks 5 kuni 15 minutit, siis on parem olla arstist ja operatsioonitoast pigem paariminutilise liftisõidu kui 15-minutilise autosõidu kaugusel.

Võimalik, et kodusünnituse seadusega reguleerimine oli mõistlik samm. Küllap on parem, et võetavad riskid ning ämmaemanda roll kodusünnitusel on määratletud ning kasvõi abi kutsumisel ei pea ta varjama, millega on sisuliselt tegu. Siiani on igal aastal valinud kodusünnituse sadakond ema ja ämmaemandad abistasid neid «partisanidena».

Näiteks ühe väga õnnetult lõppenud kodusünnituse järel uurisid asja küll terviseamet ja politsei, ent kõik asjaosalised kinnitasid kui ühest suust, et ämmaemand oli sünnituse ajal lihtsalt juhuslikult külas... Kokkuvõttes tähendab see, et kodusünnitus oli enne seadustamist tavapärase järelkontrolli alt väljas, ning mis veel hullem: tõenäoliselt pärssis ämmaemandate hirm jääda seadusrikkujana vahele (ja kaotada töö) ka kiireid otsuseid, kui oli tarvis abi kutsuda.

Ka inimeste vaba valiku argumenti pole siinkohal põhjust kõrvale heita. Arstid räägivad kodusünnituse riskidest lähtudes oma ametieetika põhieesmärgist – lapse ja ema elu ning tervise kaitsmine. Kui inimene ikkagi ei taha kasutada väga madala riskitasemega võimalusi, mille me ühiskonnana oleme loonud, siis kuidas me teda selleks sunnime? Vangla ähvardusel? Vaba valiku austamine ei tähenda aga seda, et peaksime ebamõistlikke valikuid kiitma ja soodustama.

Jah, rasedus pole haigus ja sünnitus on loomulik protsess. Mida see kaunikõlaline deklaratsioon aga sisuliselt tähendab? Kiirabiarst Märt Põlluveer kirjutas tabavalt (Delfi 26.03.2014): «Sõna «loomulik» kasutamine meditsiinile alternatiivi pakkuvate inimeste seas on mind alati paelunud. Sellega saab õigustada põhimõtteliselt kõike. Samamoodi on ka reumatoidartriit, lühinägevus ja veenilaiendid loomulikud. Kõik on seotud inimorganismiga.»

Kuidas vähendab «loomulikkust» see, et professionaalne ja hästi varustatud arstiabi on käe-jala juures, kui midagi peaks tõesti halvasti minema, jääb üpris arusaamatuks. Keegi ei keela ju ka sünnitusmajas palveid lugeda või valmistuda mõttes elu kõige imelisemaks kogemuseks. Esimene eesmärk võiks aga siiski olla mitte isekas tantristlik kogemus, vaid see, et sündiv laps jääks ellu ja oleks terve.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles