Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Allar Jõks: «ENSV kriminaalkoodeksi alusel Eesti Vabariigi nimel»

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Allar Jõks. | FOTO: Tairo Lutter / Õhtuleht

23 aastat tagasi taastati Eesti iseseisvus. Millised olid need päevad noore kohtuniku jaoks Haapsalus, kirjutab Allar Jõks, toonane kohtunik, hilisem õiguskantsler ja nüüdne vandeadvokaat.

«Allar, palun ärge lähemate päevade jooksul puhkusele minge. On vaja, et oleksite kättesaadav, kui peaks vajadus tekkima erakorralise õigusemõistmise järele.»

Sellise telefonikõne sai Lääne maakohtu kohtuniku kohusetäitja 19. augusti 1991 keskpäeval justiitsministeeriumi kaadriosakonnast. Kõne aeg ja poliitiline olukord jätsid fantaasiale vabad käed mõistatamaks, kelle üle helistaja arvates erakorralist õigust tulnuks mõista.

Samal hommikul olin telerist näinud riikliku erakorralise seisukorra komitee pressikonverentsi Moskvas. Uudis riigipöördekatsest oli kui labidaga löök pähe. Suurriiklikku ülbust õhkas Moskvast tulevatest uudistest ja Pihkva dessantväe võitlejate ükskõiksetest nägudest.

Midagi sarnast tundsin kuusteist aastat hiljem, kui pronksirahutuste-järgselt külastas Eestit Vene riigiduuma delegatsioon. 1. mail 2007 õiguskantsleri kantselei ovaalsaali sisenenud saadikud ei jõudnud veel istet võtta, kui tulistasid mitukümmend padrunipidet süüdistusi seoses rahutustes osalenute õiguste rikkumisega. Pärast tunnipikkust argumentide tulevahetust nõustusid nad faktidele otsa vaadates, et õiguskantsler ei ole valitsuse ripats ja ta uurib võimalikke rikkumisi erapooletult. Kohtumise käik julgustas ka nalja viskama. Avaldasin lootust, et mind ei taba esimese õiguskantsleri Anton Palvadre saatus. Pärast väikest pausi selgitasin imestunud saadikutele, et Anton Palvadre küüditati 1941. aastal Venemaale, kus ta suri Sverdlovski oblasti vangilaagris enne surmaotsuse elluviimist.

Unine ja malbe 1991. aasta august Haapsalus ei lubanud ennustada midagi erakorralist. Eesti oli just NSVLi merelaevanduse ministeeriumilt tagasi saanud Rohuküla ja Virtsu sadama. Kohalik ajaleht analüüsis, kas riigiteenistujate uued palgad on õiglased, ning Haapsalu kaubamajas oli avatud valuutalett.

Aasta alguses olin justiitsministri käskkirjaga määratud Haap­sallu kohtuniku kohusetäitjaks. Samal ajal jätkasin õpinguid Tartu Ülikoolis viiendal kursusel. Sel ajal ma veel ei teadnud, et kohtunikud jagunevad kaheks. Ühed, kes mõistavad õigust, ja teised, kes õigust mõistavad.

Haapsalu kohtumaja asus kino Oktoober juures üle tänava Väikese-Viigi kaldal vanas elumajas. Kohtusaaliks oli endine elutuba. Saali ühes küljes troonis suur ahi, mis ahendas vaadeldavust ja määratles osa menetlusosalisi automaatselt ahjutagusteks.

Arvestades maja iga, polnud kohtuniku kabinetis haruldaseks külaliseks hiired. Julgemad neist olid varjupaiga leidnud riidekapis. Polnud siis ime, et ükskord osales kohtuistungil kohtuniku talaari varjununa kutsumata osaline.

Koltunud kohtuotsused pajatavad, et 1991. aasta augustis oli toimunud rutiinne õigusemõistmine: moosivargused, peksmised ja abielulahutused. Ühe kuu suitsutagavara soetamiseks poeakna lõhkumine oli tavaline. Nagu ka paranduslikud tööd karistuseks. Ühesõnaga, väikelinna idüll. Suured ja põnevad kohtuvaidlused, nagu näiteks Lääne-Eesti panga pankrot, ootasid oma aega.

20. augustil oli eeter tiine ärevatest uudistest seoses Pihkva dessantväe lähenemisega Tallinnale. Haapsalus valitses ebakindlus, kuidas käitub Kiltsi lennuväljal asuv sõjaväeosa. Keegi oli lennuväljalt kostnud müra tõttu arvanud, et saabusid täiendavad sõjaväelased. Hiljem selgus, et sanitaarlennuk oli toimetanud Haapsalu haiglast haige Tartusse.

Sõjaväelennuvälja poliitülem Grin väitis, et ei tea mitte midagi erakorralistest meetmetest, ja soovitas küsida maavanem Lipstoki käest. Ajalehe Läänlane küsimusele, kas lennuväljal on eriolukord, kõlas vastuseks, et olukord lennuväljal on sama rahulik kui Läänlase toimetuses.

Nõva sadamas olid piirivalvurid blokeerinud relvadega pääsu merele ja kalalaevu merele ei lubatud. Samamoodi käitus Haapsalu piirivalve. Õhustikku pingestas ka sekretäri teade, et A. Rüütel soovib minuga rääkida. Kergendunult sain hingata, kui selgus, et tegemist oli hoopis Haapsalu advokaadi ja hea sõbra Andres Rüütliga.

Pärast tööpäeva istusime töökaaslastega kohtutäiturite toas pealinnast tulevaid uudiseid õgides. Vikerraadio tutvustas Dire Straitsi taasühinemise järgset singlit «Calling Elvis» ja akna taga õhtupäikeselises Väike-Viigis asjatasid muretud pardid. «Calling Elvis, is anybody home, calling Elvis, I’m here all alone». Keegi algatas arutelu teemal, kas partidel on oluline, et nad saaksid vabas Eestis  ujuda. Iga katse meeleolu hoida oli teretulnud, eriti veel musta huumoriga. Samal ajal vasardas peas, et tegemist on filmiga, millel peab olema õnnelik lõpp.

Oma seitsme ruutmeetri suurusesse üürituppa kuursaali lähedal jõudsin enne, kui ülemnõukogu oli vastu võtnud otsuse riiklikust iseseisvusest. Kakskümmend kolm möödunud aastaringi on selle õhtu tähendust võimendanud. Seda enam tunnen, kui habras ja mitte iseenesestmõistetav on meie iseseisvus.

Järgmisel päeval arutasin kriminaalasja seoses tääknoa omavolilise kasutamisega. Istung ei olnud kurnav. Karistuse määrasin ENSV kriminaalkoodeksi alusel Eesti Vabariigi nimel. Koodeks oli sama, mis varem, aga tunne teine. Ühe ööga olin saanud kohtunikuks iseseisvas Eestis.

Ja küsimus, kelle üle justiitsministeeriumi ametniku arvates pidi erakorralist õigust mõistma, enam niipalju haiget ei teinud.

Tagasi üles