Juhtkiri: raha medalite eest

Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sõudjad Tõnu Endrekson (vasakul) ja Jüri Jaanson Pekingi olümpiamängudel.
Sõudjad Tõnu Endrekson (vasakul) ja Jüri Jaanson Pekingi olümpiamängudel. Foto: Raigo Pajula

Ei möödu vist ühtegi suuremat rahvusvahelist spordivõistlust, pärast mida ei tõstatataks küsimust, kas ja kuidas peaks riik oma parimaid poegi-tütreid tunnustama. Ehk milline oleks õiglane preemiasumma. Alati on leidunud aga neidki ühiskonnategelasi, kelle meelest pole riigil vaja sportlastele suurt midagi maksta. Ka Pekingi OMi järel on küsitud, kas kokku 1,1 miljonit krooni Jaansoni-Endreksoni olümpiahõbeda eest on ikka väärikas tunnustus.

Rahaline meelespidamine on vajalik. Esiteks teevad sportlased riigile heas mõttes mainekujundust. Kui palju siis ikka on neid kordi, mil Eesti sinimustvalge pääseb rahvusvahelisse telepilti? Pealgi väga positiivses kontekstis. Teisest küljest kandub see positiivne emotsioon edasi ühiskonda. Rõõmus rahvas on kindlasti loovam, teeb paremini oma tööd jne. Kõigel sellel on oma hind.

Sõudjate preemia pole muidugi suur. Ent valitsus teeb õigesti, kui lähtub preemiaid määrates varasematest otsustest ja ei hakka neid isikliku meeldimise või – tule taevas appi – poliitilistel põhjustel muutma. Mis omakorda ei tähenda, et neid otsuseid ei võiks teatud aja möödudes ja võimaluste paranedes üle vaadata.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles