Hardo Pajula: Vestfaali ekspress

Hardo Pajula
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hardo Pajula
Hardo Pajula Foto: Postimees.ee

Robert Cooper peab Berliini müüri langemist Suurest Prantsuse revolutsioonist olulisemaks ajaloosündmuseks. See, mis leidis aset 1989. aastal, «oli kaugeleulatuvama tähendusega, kui 1789., 1815. või 1919. aasta sündmused,» kirjutab briti diplomaat oma eesti keeleski ilmunud suurepärases raamatus «Riikide murdumine». Cooperi sõnul tähendas Nõukogude Liidu häbelik tagasitõmbumine ühtlasi ligi kolm ja pool sajandit Euroopa riikide omavahelist läbikäimist määranud protokolli hingusele minekut.

Habsburgide ja nende protestantlike vastaste vahelises Kolmekümneaastases sõjas hävis lõplikult keskaegse Euroopa organiseerivaks printsiibiks olnud kristliku maailma ühtsus. 1648. aastal sõlmitud Vestfaali rahu järel rajanesid verevalamise käigus kuju võtnud rahvusriikide suhted jõutasakaalu kontseptil. 1914. aastal alanud teises kolmekümneaastases sõjas nõudis vana süsteemi jaoks üle jõu käivaks osutunud Saksamaa esiletõus ebatraditsiooniliste Euroopa jõudude, USA ja NSV Liidu sekkumist. Pärast 1945. aastat «jäid mõlemad kohale, muutes igaveseks süsteemi olemust,» kirjutab Cooper. Kaks järjestikust maailmasõda asendavad Euroopa mitmepooluselise jõudude tasakaalu ülemaailmse «bilateraalse hirmu tasakaaluga».

1989. aastal Vestfaali jõutasakaalu Euroopa asemele astunud müürijärgne kord rajaneb Cooperi sõnul omakorda 1957. aasta Rooma ja 1990. aasta tavarelvastumise piiramise lepingutel. Mõlemaid iseloomustab põhjalikult erinev suhtumine Vestfaali lepinguga pühaks peetud rahvusriikide suveräänsusesse. «Euroopa Liit on kõrgelt­arenenud süsteem vastastikuseks sekkumiseks üksteise siseasjadesse kuni õlle ja vorstikesteni välja,» sõnab Cooper.

Tony Blairi välispoliitika halliks kardinaliks peetud briti riigimees näeb Euroopa ajaloos pikas perspektiivis seega kolme ajajärku. Kõigepealt taltsutas rahvusüleste ambitsioonidega kristlik impeerium Lääne-Rooma keisririigi lagunemisele järgnenud kaose. Seejärel tõmbasid tärkavad rahvusriigid katoliikliku unitaarriigi ideaalile kriipsu peale, müürijärgses maailmas annab rahvuslikkus eeldatavasti teed internatsionalismile. Nii ollakse otsapidi jälle keskaegses Roomas tagasi, kosmopoliitse katoliikliku maailmariigi asemel on nüüd liberaalne kooperatiivne impeerium, mis kaitseb end muu maailma vastu oma piiride pideva laiendamisega. Mida kaugemale õnnestub müürijärgset võrgustikku sirutada, seda väiksem on risk ühiste väärtuste ja sulanduva identiteediga kodustatud naabritelt. Lääne-Euroopat keskajal nuhelnud viikingite ja madjarite rüüsteretked lõppesidki alles pärast nende asualade ristiusustamist.

Donetskis ja Luganskis on aga Euroopa kooperatiivse impeeriumi rahumeelne laienemine põrganud vastu Venemaa sootuks erinevat arusaama 21. sajandi julgeolekukorrast. Igihaljast maksiimist divide et impera (eesti k jaga ja valitse) juhinduv Moskva püüab Schumani ja Monnet’ Roomast pika ringiga Gre­gorius VII Roomasse tagasi jõudnud ajalooekspressi Vestfaali edasi (või siis tagasi) suunata.

Viimase kolmekümneaastase sõja vaherahu ajal kirjutas F. Scott Fitzgerald oma «Suures Gatsbys»: «Gatsby uskus rohelist tuld, seda ohjeldamatut tulevikku, mis meie eest iga aastaga ikka enam ja enam taandub. Tookord lipsas ta meil käest, aga mis sellest – homme jookseme kiiremini, sirutame käed kaugemale välja… Ja siis ühel ilusal hommikul… / Nii me rügame edasi, võitleme vooluga, ja meie laevukesed kantakse tagasi minevikku.»

90 aastat hiljem näib see painav tähelepanek kehtivat ka rongikeste kohta.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles