Venemaa ja Ukrainaga seotud tekstide lugemine on praegusel segasel ja äreval ajalooetapil nii omamoodi meelelahutus (žanre jagub krimist õudusfilmilikuni) kui ka reaalse vajaduse rahuldamine, et ida pool toimuvat paremini mõista (või üldse mõista). Minul on see kujunenud lausa üheks hommikuse tualeti lahutamatuks elemendiks: dušš, puhtad sokid ja linkide uurimine, kas midagi on sealpool juhtunud või midagi põnevat-asjalikku jagatud. Mitte ilmtingimata selles järjekorras.
Viimase aja meeldejäävamad asjad on olnud Novaja Gazetas ajakirjanik Pavel Kanõgini pikad usutlused Donetski separatistide pealikega. Käsi tõuseb neid küll pealikeks nimetama vaid pooleldi – Aleksandr Borodai oli isehakanud rahvavabariigi imporditud «peaminister», nüüd sealt lahkunud, aga figureerib samadel tegevusväljadel edasi. Samuti väljastpoolt piirkonda saabunud «asepeaminister», julgeolekumees Vladimir Antjufejev, ja uusim teos on usutlus sealse asekaitseministri Fjodor Bereziniga.
Seda viimast nimetas Briti ajalehe The Guardian Moskva korrespondent Shaun Walker Twitteris «postmodernistlikuks metaintervjuuks», jutt algab nimelt sellest, et
Berezin puikleb vastu, kui Kanõgin tahab temalt uurida, mis on saanud hiljutisest Donetski väepealikust Igor Girkinist/Strelkovist – ta viib jutu tuntud ulmefilmile «Matrix» ning väidab, et aga võib-olla polnud mingit Strelkovi üldsegi olemas.
Ega palju ei jää maha samasse sarja kuuluv Borodai intervjuu – seal väidab usutletav, et Balti riikides venelasi peaaegu ei ela, ning just seetõttu ei paku me huvi ka «Vene maailma» laiendamise ideoloogia rakendajaile. Ühesõnaga, kes hakkab nende materjalidega originaalis tutvuma, peab olema valmis kohtama nii sürreaalseid kui ulmelisi dimensioone. Lugeda aga tasub.
Selliste meelelahutuslike omadustega tekstide kõrval oli minu meelest väga huvitav ka svoboda.org lehel ilmunud usutlus praegu Pariisis resideeriva Vene majandusteadlase Sergei Gurieviga. Viimane oli mäletatavasti Venemaal tuntud ja hinnatud, majanduskooli rektor, ent põgenes kardetavat tagakiusamist ennetades läände.
Guriev maalib üpris illusioonidevaba pildi sellest, millised on lähematel aastatel Venemaa valitsuse rahanduslikud võimalused täitmaks kõike seda, mida president Putin oma praeguse ametiaja algul välja lubas - helded sotsiaalprogrammid ühes Vene kaitsevõimekuse kasvuga. Gurievi sõnul on Venemaa valitsuse rahandusprognoosid ilmselgelt liig optimistlikud.
Need arvestavad kasvuga, mida tegelikult pole, ning nafta- ja gaasimüügist kogutud reservid lõpevad otsa ca 2018. aastaks, Lääne sanktsioonid aga võivad Vene majanduskasvu veelgi pärssida. Gurievi hinnangul tuleb Vene juhtkonnal ohverdada üks kahest: sotsiaalkulude kasv või siis sõjalised kulutused.