Alkoholi tarvitamise absoluutsest keelust loobumine ei tähenda piirangutest loobumist, vaid piirangute mitmekesistumist, nende andjate ringi suurenemist ja kogumina ühiskondlike sidemete tugevnemist, kirjutab Lääne politseiprefekt Priit Suve.
Priit Suve: lauskeelu asemel võimu juurde meile kõigile
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Alkoholil peab ikka võimas mõju olema, kui ainuüksi sellest rääkimine võib kaine mõtlemise varjutada. Pean silmas korrakaitseseaduse muudatusi, mis enamasti kõneks negatiivses kontekstis – joomine olevat kõikjal lubatud, ühiskond on lükatud (allakäigu)trepi äärele ja järgnevat uperpallitamist jääb üle vaid pealt vaadata.
Minule seevastu tundub, et oleme maha magamas ühte suurimat võimalust omavaheliste sidemete ja kogukondade tugevdamisel ning demokraatia arendamisel tervikuna.
Vana reha
Riikliku iseseisvuse taastamisele järgnes võimas emotsionaalne soov midagi ära teha ja demokraatlikku riiki hakkasime rajama ilma vastavate praktiliste oskusteta. Turvalisuse valdkonda iseloomustas kõrge ja jõhker kuritegevus, mida tänasega võrreldes suur hulk politseinikke lämmatada püüdis. Läbiv käitumismuster oli seotud negatiivse vabadusega (millestki), väljendudes ise-tean-mis-teen käitumises ning läks aega, enne kui mõistsime, et tagajärjeks on üksik ja õnnetu ühiskond.
Käesoleva aasta juulis jõustunud korrakaitseseadus on enim kõneainet pakkunud just alkoholi tarvitamise küsimuses. Suurimas hädas ja segaduses tunduvad olevat kohalikud omavalitsused. Mõni ruttab kehtestama uusi piiranguid, et kord oleks majas ja võimalus karistamiseks olemas. Omavalitsuse soovi kohalikku elu korraldada tuleb kahtlemata tunnustada ja mõista nende olukorda, kus vox populi nõuab korda ja väljendab ihalust karmi käe järele. Samal ajal on uus seadus loonud täiesti uue keskkonna, kus vanade reeglitega edu ei saavuta.
Mulle tundub, et siin on jälle seesama vana reha, mille otsa 90ndatel juba astusime. Alkoholi tarvitamise absoluutsest keelust loobumine ei tähenda piirangutest loobumist, vaid piirangute mitmekesistumist, nende andjate ringi suurenemist ja kogumina ühiskondlike sidemete tugevnemist. See on meie võimalus kujundada oma elukeskkond just selliseks, nagu soovime, st vabadus positiivses mõttes (millekski). Tegemist on uue olukorra ja uute mängureeglitega, kus vanade reeglitega mängides jääb mängu ilu nägemata.
Jättes kõrvale juriidika, keskendun järgnevas muutustele, mille mõistmine määrab meie igapäevaelu juba täna. Niisiis, asjaga on kiire.
Sisult protsessile
Esimesena tuleb märkida üleminekut sisult protsessile. Uue seaduse jõustumiseni oli avalikus ruumis keelatud igasugune ja igasuguse alkoholi tarvitamine. Nüüd võib alkoholi tarvitada (mõne erandiga), kui see ei häiri teisi. Seega, keelatud ei ole tarvitamine iseenesest, vaid selle häiriv viis. Kuid keda häiritakse ja kelle soovid moodustavad avaliku korra?
Siiani võis jääda mulje, et alkoholi tarvitamisega häiritakse (politsei)ametnikke, kuigi juba mõnda aega vastutab avaliku korra eest selle rikkuja.
Avalik kord ise ei ole enam niivõrd kirjutatud reegel, kuivõrd eeskätt omavaheline kokkulepe ja ei pruugi olla kõikjal ühtmoodi sisustatud.
Näiteks mõnes suuremas linnas ei pruugi kümme suitsetavat alaealist mingeid emotsioone esile kutsuda, kuid Kärdlas oleks see kindlasti oluline hälve, mis annaks kõneainet pikaks ajaks. Seega on avalik kord mingi tunne või kontekst, mida me ise loome, igapäevase käitumisega sisustame ja naudime.
Tuleb ju tunnistada, et kui näiteks Pärnu Rannapargis istuvad noored armunud ja peavad piknikku koos pokaali veiniga ning sealsamas pargis istuvad räuskavad ja ilmselgelt purjus asotsiaalid, siis need on erinevad olukorrad, mille lahendamine üldise keeluga ei ole adekvaatne. Kuigi mõlemad seltskonnad tarvitavad alkoholi, on selle mõju meile erinev.
Kokkuleppelisus
Ootus kokkuleppelisust toetava raamistiku järele oli suur ja pinnas soodne juba põhjusel, et ühiskond on muutunud nii mitmekihiliseks, et ainult formaalsete mehhanismide (nt politsei) püüdlused turvalisust tagada on juba ette läbikukkumisele määratud. Lisatõuke kokkuleppelisuseks annab territoriaalse ruumi killustatus.
Kui riigi territoorium on viimastel kümnenditel püsinud muutumatuna, siis avalik ruum on märkimisväärselt killustunud ja riigi valvatav osa sellest aina väheneb. Kõige ilmsemad näited on vabaaja- ja kaubanduskeskused, kus turvalisuse valuläve määravad ja käitumismustri kujundavad turvatöötajad. Selliseid turvasaari, kuhu riik ei ulatu, on nii organisatsioonide kui eraisikute valduses.
Niisuguses killustunud ruumis vertikaalsed hierarhiad üksinda ei toimi ning käitumise aluseks saavad omavahelised kokkulepped. Just viimast rõhutab ka uus seadus, kuigi selle seletuskiri on üsna normatiivne ja muud tõlgendused piirduvad käskude-keeldude küsimusega.
Uues õiguslikus raamis sisustavad inimesed ise avaliku korra mõiste ning see on ilmselt erinevates ruumides erinev, kuid vastab just konkreetse ruumi kasutajate soovidele. Kriminoloogia aabitsatõde ütleb, et kõrge kuritegevus on nõrga kogukonna tunnuseks. Seetõttu on reeglite kujundamisel igaühel tähtis roll, mis avaliku korra mõttes tähendab häirivale käitumisele reageerimist. Häirija peab saama tagasiside, et tema käitumine ei ole oodatud. Igasugusele ühiskondlikule käitumisele järgneb omamoodi kinnitusstruktuur – see kas kiidetakse teiste poolt heaks või mitte. Niisugustest üksikutest kinnitusstruktuuridest moodustubki avalik kord, mis on pidevas muutumises.
Häiriva käitumise äratundmiseks tuleb harjutada teistmoodi lugemisoskust. Lisaks kirjalikule tekstile peame õppima lugema inimeste käitumist, mis võib olla vägagi kõnekas. See tähendab, et kuni me veel harjume tagasiside andmise ja saamisega, tuleb tagasisidet lugeda välja ka käitumisest. Kui pargis räuskavate inimeste lähedal on pargipingid tühjad ja inimesed valivad liikumiseks teisi teid, siis see ongi tagasiside. Ei ole vaja mingit kirjalikku kaebekirja, vaid lugemisoskust. Muidugi, ka ametnikele tuleb anda vihjeid sellest, kus huvitav lugemismaterjal parajasti asub.
Nii killustatud ruum kui käitumismustrite lugemise oskus eeldavad omakorda aktsepti ka justiitssüsteemilt, sest kindlasti esineb konflikte, mille lahendamiseks on vaja riigi sekkumist, ning formaalsed struktuurid peavad uues olukorras toimimist toetama.
Võimestamine
Avalikus ruumis alkoholi tarvitamise absoluutse piirangu kaotamine viitab otseselt võimu problemaatikale. Täpsemalt, võimu mõistmise küsimusele. Võim on iseenesest nii keeruline ja mitmetahuline, et selle sissetoomine siia artiklisse on isegi natukene hirmutav, kuid mööda vaadata ka ei saa.
Levinud käsitluse kohaselt tähendab võim kellegi sundimist millekski, mida ta muidu ei teeks. Peamiselt hierarhilisena oleme harjunud võimu käsitlema ka turvalisuse küsimustes. Siin ei ole midagi imelikku ning teatud sunnivõim jääb riigi monopoliks veel päris pikaks ajaks. Mina pean silmas võimu omamist ja avalik kord on ka siin hea näide.
Eelnevalt toodud killustatud ruumi probleem tõstatab olulise nüansi võimu aspektist – tsentraalne, ühte kohta koondunud võim on sellises ruumis võimetu. On vaja teisi võimu mehhanisme. Kui tsentraalne võim üksinda on hambutu, siis tuleb see jagada nendele, kellel on vajadus ja võimalused.
Alkoholi tarvitamise absoluutsest keelust loobumise ja häirimise mõiste sissetoomisega tegi seadusandja võimsa sammu – andis võimu igaühele. Nüüd on meil kõigil võim kujundada avalikku korda, sisustada häirimine. Avalik kord ei ole enam universaalne juriidiline termin, vaid individuaalne tunne, mis varieerub erinevates keskkondades.
Ekslikult võib jääda mulje, et riik loobus tema käes olevast võimust. Tegelikkuses on olukord vastupidine. Mida rohkem võimu on üksikisikutel otsustamaks neid puudutavate küsimuste üle, seda suurem on riigi võim tegelikkuses.
Eelmine, nõukogude ühiskonnakorraldus oli hierarhilise võimu saamatuse musternäide. Seda peaks paljud veel mäletama.
Kokkuvõttes tuleb öelda, et alkoholi avalikus kohas tarbimise absoluutsest keelust loobumine lisas meile võimalusi iseenda elukeskkonna korraldamiseks ja, mis veel tähtsam, lubas astuda järgmise olulise sammu demokraatia arendamisel Eestis. Kuna muudatused on põhimõttelised, siis on mõnetine segadus arusaadav ja tuleb teha pingutusi, et me teist korda sama reha otsa ei astuks. Selleks ei ole aega ega mingit vajadust.