Pean väga õigeks, et Eesti on alati toetanud Türgi pürgimist ELi. Loomulikult tingimusel, et Ankara täidab kõik ühendusse pääsemise tingimused – poliitilise süsteemi kindlast demokraatlikkusest pisimate tervisekaitsesse puutuvate detailideni. Mul on väga kahju, et mõned ELi riigid pole küsimusele lähenenud sama ratsionaalsusega ning kipuvad andma signaali, et blokeerivad türklasi koduste islamofoobide häälte nimel ka siis, kui nood oma riigi musternäidisena eurostandarditele vastavaks ehitavad.
Ka niisugusel ebaõiglusel on kindlasti oma osas selles, et NATOsse kuuluvast Türgist kipub kujunema sõber, kelle kohta võiks öelda, et… noh pärast Afganistani sõda ja MH17 allatulistamist on maakera kukla taga asuv Austraalia palju rohkem Põhja-Atlandi piirkonnas kui Ankara.
Asju on õhus juba mõnda aega. Kas mäletate näiteks Türgi vist siiani venivat raketikaitsesüsteemi hanget? Kuigi tundub, et praegu valitseb selles küsimuses lihtsalt küsimärk, raius alliansi idapoolseim liitlane – kelle julgeolekut Süüria kodusõja tõttu juba tükk aega kindlustavad USA, Saksa ja Hollandi Patriotid – rohkem kui pool aastat, et tahab integreerida NATO süsteemi hiinlaste toodetu, kõigi kellade-vilede, ja nagu lääneliitlased kahtlustavad, tõenäoliselt tahtmatult ka Pekingi luuretehnikaga.
Hoopis teistsuguses valguses paistis Ankara aga möödunud nädalal. Kui Vladimir Putin oma kättemaksupaketti tutvustas, seisid nimekirjas peale kogu ELi veel mõlemad NATO Atlandi-ülesed liitlased USA ja Kanada ning ainsa alliansivälise riigina Austraalia – Euroopa kriisi vastne «osanik» tänu soovile saada kätte MH17 katastroofis hukkunud kodanike surnukehad ja korralik uurimine allatulistamiste põhjuste kohta. Ukrainast otse üle Musta mere jäävat liitlasriiki Türgit aga polnud.
Faktis, et türklased koos teistega ebaõiglaselt ei kannata, pole iseenesest midagi halba. Ja seda, kui agar õiglusenõudja üks või teine liitlane Ukraina küsimuses on, ei saa tegelikult mõõta. Ukraina territoriaalset terviklikkust Ankara ju toetab ja USA sõjalaevad saalivad läbi Bosporuse Musta mere vahet samuti. Küll aga mõjusid kaunis maotult Ankarast otsekohe kõlanud hõisked, et nüüd läheb nende kaup ladusalt Venemaale. Nagu kombinatsioon parastamisest ja ükskõiksusest Putini keelu asjaolude suhtes.
Ma ei arva, et türklased peaks võimaluse kasutamata jätma. Küll aga olnuks ehk veidi terasem mitte hõisata. Eriti olukorras, kui Ankara paistab päris priske kuldina rukkis pigem vaikivat näiteks krimmitatarlaste, pärast Vene anneksiooni uute repressioonide ohvriks langenud turgikeelse islami usku rahva küsimuses. Hõimuvendade eest väljaastumisel on nad jäänud sama tagasihoidlikuks kui… samuti turgi keelt kõnelevate islamiusuliste uiguuride eest seismisel Hiinas.