Me oleme raisanud riigi kõige hinnalisemat vara, milleks on selle riigi kodanikud, selgub värskelt valminud Eesti inimvara raportist. Lahenduste leidmisega oleks pidanud tegelema hakkama juba kümme aastat tagasi, leiavad selle koostajad.
Juhtkiri: soe õhk ja trükimust või teod ja lahendused
16. juuli 2010, 11:24
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Üks neist, TTÜ professor Rainer Kattel, iseloomustab olukorda nii: «Istume ruumis, mis juba põleb, ent keegi ei tegele tulekahju kustutamisega.» Kuid on karta, et probleemide komplekssuse ja lähenevate valimiste tõttu jääb see tuba veel mõneks ajaks põlema.
Kui nii, siis on aastaks 2050 Eestis inimesi veel 100 000 võrra vähem kui praegu, erinevus erinevate piirkondade elukvaliteedi, hariduse ja majandusliku olukorra vahel kasvab, kihistumine suureneb veelgi.
Seda kõike võib ennustada praeguse olukorra põhjal: raport näitab, et Eestis on probleemiks endiselt elanikkonna vananemine, väljaränne, varajane suremus, muukeelsete inimeste vähene kaasamine.
See kõik on õige. Aga selles pole midagi uut. Sellest on räägitud, ka ajakirjanduse vahendusel, juba aastaid. Kuid see ongi põhjus muretsemiseks: hoolimata sellest, et probleemi on korduvalt teadvustatud, ei ole selle lahendamise suunas just palju otsustavaid samme astutud.
Jah, muidugi on sündimus kosunud. Kuid suur väljaränne, meeste vilets tervis, lühike eluiga, ennasthävitav käitumine (mõelgem või sel aastal aset leidnud enam kui poolesajale uppumisele või liiklussurmadele) ja liipav regionaalpoliitika taandavad rõõmu juurde võidetud eludest. Oluline ei ole ju üksnes siin elavate hingede arv, vaid ka elukvaliteet, mis rahva säilimise tagaks.
Mis juhtub nüüd, kui ekspertide seisukoht ja soovitused on ühe komplektina kättesaadavad ja meie kontsentreeritud viletsus kandiku peal poliitikuteni viidud? Karta on, et järgmiste valimisteni keskendutakse poliitikas peamiselt neile teemadele, mis tagaksid häälesaagi. Kas sel populismiperioodil jääb aega ka sisuliste küsimustega tegeleda?
Raporti lõpus, viimastel lehtedel on peatükk «Eesti inimvara arendamise poliitikasoovitused». Ehkki koostajate poolt ehk enam poliitikutele mõeldud, peaks need olema suunatud kodanikele.
Eelmiste valimiste järel tõdesid politoloogid, et kuni valijate lühike mälu, süvenematus ja ükskõiksus lubab poliitikutel jääda pelgalt populistlikeks lubajameesteks, ei muutu miski.
On vaja, et valijad ei väljendaks üksnes oma tahet, vaid ka järjepidevust selle täitmist kontrollida. Raporti soovitused on hea sisu valimisplatvormile. Et need sinna ja sealt edasi lahendusteni jõuaks, tuleb ka valijatel näidata tahet ja järjekindlust. /