Demokraatlik ja seega eesrindlik ühiskond on võtnud selge hoiaku: homoseksualism ja üksikemad on osa maailmast ning neisse tuleb suhtuda lugupidamisega. Või? Kas aastatega on tegelikult mõttemallid muutunud ning see ja too inimgrupp austusväärsed?
Homoseksualism ja üksikemad: kas osa ühiskonnast või tõrjutud?
5. august 2014, 10:22
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pole vist tarvis mainida, et Barbara Vine on briti kuulus krimikirjanik Ruth Rendell, kes kasutab sügavamate teoste puhul varjunime, mis muidugi midagi ei varja.
Kaante vahele on kirjutatud tegelikult kaks raamatut, ühe tegevus toimub tänapäeval, teine kirjeldab kolmveerandsaja aasta taguseid sündmusi Suurbritannias, mis omavahel kaudselt põimuvad.
Doktoriväitekirja – teemal üksikemad briti kirjanduses – koostav neidis on saamas last venna elukaaslaselt. Ei-ei, naine ei saa sookaaslast viljastada, seega... Samal ajal satub tema kätte üks vana käsikiri, mille avaldamiseks polnud Suurbritannia sõdadevahelisel perioodil valmis. Too «Lapse laps» avaldatakse raamatus «Lapse laps» täistekstina.
Kuidas kulgeb minevikus ühe piiga elu, kui ta saab verinoorena lapse, kuid ei tohi naitumisega häbi maha pesta – abiellumine on lubatus alates 16. eluaastas. Aga milles probleem, mingu noored paari paar kuud pärast lapse sündi, kui vastav vanus täis. On probleem – briti ühiskond peab ka sel juhul last sündinuks väljaspool abielu. Ühesõnaga – lits lapsega jääb litsiks lapsega. Nii arvab ka perekond, kes neidise kodust välja heidab.
Leidub siiski päästeingel, pealtnäha päästeingel – piiga vend, kes õe enda juurde võtab, andes ümbruskonnale mõista, nagu oleks tegu tema abikaasaga. Nii saab ta varjata oma tegelikku palet ehk homoseksuaalsust, mis Suurbritannias on kriminaalkorras karistatav.
Vine (õigemini Rendell) annab lugejale suurepärase ajaloolise õppetunni näidates, kui vaba on vaba ühiskond tegelikult.