Kodanikuühiskonna aktivist Alar Sudak selgitab, et on reaalne oht, et Arvo Pärdi Keskuse arhitektuurikonkursi võidutöö loodusliku osana planeeritud männid surevad hoone eripärade tõttu välja, kuid uusi puid ei saa istutada. Ta paneb ette, et tellitaks dendroloogiline ekspertiis ja pärast seda kaaluks konkursi žürii kavandeid uuesti.
Enne artikli lugemist soovitan vaadata Arvo Pärdi Keskuse arhitektuurikonkurssi töid.
Juunis kuulutati pidulikult välja Arvo Pärdi Keskuse arhitektuurikonkurssi tulemused. Juulikuu päikeselõõmas tulid esile konkursi mitmed varjuküljed. Postimehes ilmunud fotol konkurssi tööde näituse avamiselt on näha, et president Toomas-Hednrik Ilves vaatas võidutööd mureliku pilguga ja muretsemiseks on tõepoolest põhjust.
Arvo Pärdi Keskuse hoone ei jää püsima sellisel kujul nagu Hispaania arhitektuuribüroo Nieto Sobejano Arquitectos SLP projektis on projekteeritud. Riskide analüüsiks ja tööde jätkamiseks peab Kultuuriministeerium tellima dendroloogilise ekspertiisi.
Arvo Pärt geniaalse heliloojana väärib seda, et keskuse hoone jääks püsima, sellisel kujul nagu ta avatakse, niikauaks kuni elab eesti rahvas ehk igaveseks.
Arhitektuurikonkurssi võidutöö; nimetagem teda lühiduse ja selguse mõttes õhulossiks; on maketi, projekti ja graafika pealt vaadates ilus, kuid seda ehitada on ohtlik. Õhulossi nimetust väärib hispaanlaste projekt juba seetõttu, et nende plaan jätta kasvama kõik männid on täiesti ebareaalne. Kasvama jäetavad puud võivad välja surra, aga uusi ei saa istutada.
Probleemide põhjus on tõigas, et kuigi paljud arhitektid kasutasid männipuid projektide loodusliku osana, arhitektuurikonkurssi žüriisse ei kaasatud mitte ühtegi dendroloogi. Dendroloogi mittekaasamine on antud juhul sama hea, kui koostada äriplaani turgu tundmata või kirjutada seadust ilma vastava ala eksperdita. Antud juhul ei teadnud žürii arvestada mändide eluks ja kasvamiseks vajalike tingimustega ega näinud ette tekkivaid ohte.
Õhulossis ja mõnes teised projektis kõrguvad rannamännid läbi hoone. Idee on ilus, aga mitte originaalne, sest idee on kopeeritud Veneetsia biennaali Põhjamaade paviljonilt. Ideed pole autorikaitse all, seega otseselt plagiaadis süüdistada ei saa, aga Põhjamaade paviljoni idee on laialt tuntud ja unikaalne, mistõttu hoone valmimisel on oodata Põhjamaadest süüdistusi, et eestlased viksisid idee maha ja Arvo Pärti, kui eesti rahva üht suurimat geeniust, seostatakse plagiaadiga.
Kui mõnes välisriigis ehitataks hoone, mis oleks pooleldi kuuski, pooleldi porgandeid meenutava metsaga kaetud lainetava katusega, siis ütleksid eestlased kohe, et idee pärineb Expo 2000 Eesti paviljonist.
Idee kopeerimine pole siiski põhiline. On reaalne oht, et mõne töö, eriti õhulossi loodusliku osana planeeritud männid surevad välja, kuid uusi puid ei saa istutada.
Jagasin oma muret Hendrik Relvega, kes on üle kolmekümne aasta Eesti ja maailma puudest ning metsadest kirjutanud artikleid ja raamatuid, teinud raadio- ja telesaateid ja töötab ajakirja Eesti Mets peatoimetajana.
Hendrik Relve soovitas pöörduda Sulev Järve poole, keda ta soovitas kui üht eesti parimat puude kaitsmise ja hoolduse eksperti. Sulev Järve töötab praegu Tallinna Keskkonnaametis metsavaht-dendroloogina ning on Eesti Arboristide Ühingu aseesimees ja Eesti Dendroloogia Seltsi liige.
Koos Sulev Järvega käisime Arhitektuurimuuseumis arhitektuurikonkursi tööde näitusel. Refereerin allpool meie kahe mõttevahetust, milles Sulev Järve osales arboristi ja dendroloogina ning mina loogiliselt mõtleva loodussõbrana.
Kõik probleemid algavad sellest, et kui puud on seintele lähemal, kui viis meetrit, siis algab mitmete protsesside jada, mille lahendamata jätmise korral puud surevad välja ja uusi ei saa istutada.
Juba alates vundamendist peab arvestama mändide eluks ja kasvamiseks vajalike tingimustega. Klassikalise lintvundamendi rajamisel raiutakse läbi kõikide mändide juured, mis ulatuvad antud piirkonnas kuni 20 meetrini. Kõikide mändide juurte läbi raiumine halvab kõiki puid. Lisaks sellele tekib probleem mändide temperatuuriga. Õhulossis kasvama jäetavatel mändidel tekib talvel pakasega puu ulatuses väga suur temperatuuride vahe puujuurtel, tüvel ja ladval. Kui säilitatakse puud, siis säilitatakse ka juured, mis ulatuvad hoone all väga kaugele.
Puujuurtel on põranda all soe temperatuur, tüvel hoone kõrguselt jahedam; kuid seda soojendab hoone sisene soojus ja augus tuulevaikuses ei teki tuulekülma; aga hoonest välja ulatuv osa on pakase ja tormi käes.
Looduses puudub analoogiline olukord ja seetõttu on määramatu ja teadmata, mis puudega juhtub, kuid pole välistatud, et temperatuuride vahe halvab puud nii nagu inimest, kelle jalad on soojas, vööni jahedamas ja ülejäänud keha täiesti külmas.
Puu pole elutu asi, vaid elus organism, kellel nii nagu inimestel on samuti oht haigestuda ja tekib oht mändide enneaegseks suremiseks. Lahendus oleks õhuloss ehitada mitte lintvundamendile vaid vaivundamendile. Nii tekiks õhulossi all õhuvahe maapinna ja põranda vahel, mis teeks temperatuuride vahe väiksemaks. Kuid vaivundamendi rajamisel tekib probleem vaiade rammimisega, sest puude vahel pole masinatel liikumis- ega töötamisruumi.
Kuna Arvo Pärdi Keskuse hoone peab jääma püsima niikauaks, kui elab eesti rahvas, siis peame mõtlema tulevikule ja uute mändide istutamisele. Vanade mändide mahavõtmisel tekivad uued probleemid. Selleks, et istutada mänd auku täpselt eelmise männi kohale, peab välja juurima eelmise männi juurestiku, et uued juured saaksid kasvada vabalt. Metsatraktor hoonesse ei mahu ja järelikult peab juured välja juurima labida ja kirvega. Kuna osa mändide juurtest on hoone põranda all, siis ei saagi neid lõpuni välja juurida ja vanad juured jäävad takistama juurte kasvamist.
Kui aukudesse istutada männiistikud, siis päike paistab aukudes männiistikutele ainult siis, kui päike on seniidis, kuid päike on seniidis ainult suvel. Ülejäänud aastal on mänd auguseinte varjus, kuid päikeseenergia puudumisel ei teki puu eluks vajaliku fotosünteesi. Kui istutada kõrgem mänd, mis ulatuks vähemalt katuseni, siis on juurestik nii lai, et ei mahu auku.
Õhulossis kasvavad puud aukude seinte ääres ja oksad on katuse kohal, kuid uutel mändidel poleks okste kasvamise jaos ruumi. Järelikult ei saa aukudesse istutada mändide järgmist põlvkonda, kuid vanade mändide mahavõtmistel näeks hoone pealtpoolt vaadates välja nagu suurte aukudega šveitsi juust. Milles oleks lihtne veenduda, kui noppida männid maketilt välja.
Seega on õhulossi reaalsus kahtluse all. Arhitektuurikonkurss ei ole spordivõistlus, et võitja äralangemisel saaks automaatselt võitjaks teisele kohale tulnud ameeriklaste projekt; sest on teadmata, millised oleks olnud žürii liikmete eelistused võidutöö puudumisel.
Arhitektuurikonkurssi žürii peaks pärast ekspertiisi kogunema uuesti, et teha uus valik. Seetõttu on vaja analüüsida ka teisi projekte. Probleem tekib ka konkursil kolmanda koha saanud Kavakava projekti puhul, milles osa mände on planeeritud kasvama võre taha. Puud on majale liiga lähedal. Põhjapoolses küljes oleks uued männid täiesti varjus, teistel külgedel osaliselt varjus ja uute kõrgete mändide istutamiseks pole juurtel ruumi.
Kui loobuda õhulossis üksikute mändide aukudest ja teha ruumi vaiade rammimiseks vajaliku masinate liikumiseks mändide maharaiumisega ning loobuda Kavakava projektis võre taga kasvavatest mändidest, siis muutuvad projektid nii palju, et nad ei vasta enam kaugeltki esialgsetele projektidele.
Järelikult peab arhitektuurikonkursi žürii projekte kaaluma uuesti. Ohutum oleks kaaluda nende projektide vahel, kus männid kasvavad hoone siseõues. Kui suures raadiuses saab istutada järgmise põlvkonna mände, seda saab määrata arvestades välja, millises raadiuses saaksid uued männid aastaringselt päikesevalgust. Raadius võib projektidega võrreldes oluliselt kahaneda. Kõige ohutum oleks kaaluda nende projektide vahel, milledel mände hoone osana üldse ei kasutata.
Minu kui kodaniku arvamus ei ole loodus- ja metsandusalase kõrghariduse puudumisel piisav alus tähtsate otsuste määramisel. Otsuse aluseks saab olla ainult ametlik dendroloogiline ekspertiis.