Silvia Urgas: kuidas linnast põgeneda

Silvia Urgas
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Silvia Urgas
Silvia Urgas Foto: Pm

Kui Eesti riik sooviks väljarännet aeglustada, ei oleks ühtegi paremat lahendust kõigile Eestisse jääjatele tänutäheks tasuta maakodu kinkimisest. Sest linn on elajas, möödapääsmatu koletis mõne vana mobiilimängu viimases level’is. Tööd on vaja teha, koolis ja poes on vaja käia – linna on võimatu vältida.

Aga linnas ei ole eriti suvel kuigi mõnus olla. Mitte midagi lõõgastavat ei ole puupüsti täis bussides ega trammides, lõpututes ummikutes ega kaootilistes valgusfoorides. Ega ka mitte neis üksikutes looduseoaasides, olgu selleks siis tervisejooksjaid ja vorstigrillijaid täis mets või endagrillijatega täidetud suplusrand.

Siin tuleb mängu too maagiline sõna – «festival». Muidugi toimub neid suvel ka Tallinnas, kuid pigem lohutuseks neile õnnetutele, kes pealinna kombitsate haardest kuidagi lahti rabeleda ei suuda. Väike pilk selle nädalavahetuse üritustekalendrisse: Haapsalu ootamatult kurikuulsaks saanud Augustibluus, Pärnu gildipäevad, Intsikurmu muusikafestival, Alatskivi mõisapäevad, Kärdla kohvikupäev.

Ma ei hakkagi väitma, et Haapsalu, Pärnu, Põlva ja Kärdla ei ole linnad. Aga nad on Tallinnaga võrreldes pisikurikaelad, kelle pahelisus ilmneb peatänava sulavas asfaldis ja kohvikute lõpmatutes järjekordades. Kui võimalik, tuleks ka neist eemale hoida, istuda näiteks ratta selga ja valdurmikitalikult mõttelõnga veeretades metsa sõita.

Lisaks ei tea ma kedagi, kes sellise aktiivsusega oleks ennast välja puhanud. Festivalid Eesti eri nurkades on pealinlasele võõrutusnähud, samamoodi nagu maja Meriväljal. Nad võivad küll talumatut linnapiina leevendada, aga kokkuvõttes kurnavad nad inimest samamoodi ja veelgi õelamalt: tekitades valearusaama lõõgastumisest ja tsivilisatsioonist pääsemisest.

Aga mida siis teha, kui hipilik põgenemine võimalik ei ole ning riiklikult jagatavaid tasuta maakodusid samuti kusagilt ei paista? Esimene võimalus on siiski sõita ringi mööda Eesti väikefestivale, sest suuri meil sel suvel eriti pole. See on tõeline vedamine, sest ainult nii on lootust, et talumatuid rahvamasse ei kohta neist üheski. Ei maksa ainult endale valetada, et üks selline reis puhkuse alla kvalifitseerub.

Teine variant on sõita välismaale, veendumaks, et pea kõikjal peale Antarktika on nii kuumakraade kui inimesi veelgi rohkem. Kolmas lahendus on jääda iseenda koju. Tolle viimase võimaluse juurde käib ainult üks nipp: suvi tuleb ära unustada. Ning seda teha täielikult ja süümepiinadeta. Kaevuda mõnda raamatusse, vaadata ühe päevaga ära telesarja terve hooaeg ja kardinaid mitte hetkekski eest ära tõmmata. Suvi ja linn las olla akna taga, neist üks saab varsti nagunii läbi ja teine ei kao kunagi kuhugi.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles