Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Abdul Turay: tuba üks null üks

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Abdul Turay | FOTO: Pm

Minu kogemuste põhjal on eesti noored erakordselt taibukad ja andekad ning kui minu maal oleks nii palju annet inimese kohta, vaataks kogu maailm meid aukartusega, kirjutab kolumnist Abdul Turay.

Orwelli «1984» peategelast Winston Smithi piinatakse jõhkralt ja pekstakse armutult Armastusministeeriumis. Piinamise käigus saab ta teistelt vangidelt teada, et ministeeriumis on ruum, kus toimub midagi veel koledamat: tuba üks null üks.

Hiljem saab ta võimaluse esitada küsimuse ükspuha mille kohta, kuid ta ei soovigi teada midagi, millele ta on kogu loo vältel vastust otsinud – ei, teda huvitab ainult üks asi: «Mis on toas üks null üks?»

Selgub, et toas üks null üks on tõesti kõige hullem asi maailmas. See erineb inimeseti. See võib olla tulesurm või elusalt matmine. «See on hullem kui surm, see on talumatu.» Kui te pole raamatut lugenud, siis Winstoni puhul olid toas rotid.

Eestil on samuti oma tuba üks null üks, nagu võib täheldada iga selle maa külastaja. Selleks on hirm rahvusliku väljasuremise ees, pelgus, et kogu rahvas võib hävida, sest lõpuks ei jää alles enam ühtegi eestlast. Nii juhtus omal ajal liivlastega.

Üks kolleeg ütles mulle kunagi: «Mulle on oluline, et ma saaksin oma lastelastega oma keeles kõnelda.»

Alkoholi kuritarvitamine võib muuta toa üks null üks reaalsuseks. Arvud näitavad, et noorte seas levib alkoholism aina laiemalt. Konjunktuuriinstituudi aruande kohaselt oli Eesti 2008. aastal alkoholi tarbimise poolest Euroopas teisel kohal. Instituudi väitel tarbis keskmine eestlane 2008. aastal 11,9 liitrit alkoholi.

Sotsiaalminister Hanno Pevkur süüdistas sel kuul ajaleheintervjuus otsesõnu õllemeistreid noorte probleemide süvendamises, sest Eesti õlu olevat liiga kange.

Faktid on ühtaegu masendavad ja hästi teada. Kui riigi noorsugu kujutab endast hoolimatuid lakardeid, kes on ametis enda tapmisega purjuspäi sõites või liiga purjus, et seksida, rääkimata juba abiellumisest, siis kuidas nad saaksidki järelkasvu suurendada?

Aga kui toimetaja palus mul sel teemal kirjutada, kargas mulle kohe pähe Stephen Fry. Küsite, miks?

Suurbritannias on tuba üks null üks lausa nii tugevalt jäädvustunud, et meil on isegi telesaade «Room 101», milles kuulsused panevad kõik selle, mida nad vihkavad või mis neid vähemalt ärritab, sümboolselt tuppa 101. Komöödianäitleja Stephen Fry ja üks IT-guru panid tuppa 101 toa 101 enda. Seda teen nüüd minagi: selle asemel, et kirjutada, mis on eesti noortel viga, kirjutan ma hoopis sellest, mis on nende juures hästi.

Minu kogemuste põhjal on eesti noored erakordselt taibukad ja andekad ning kui minu maal oleks nii palju annet inimese kohta, vaataks kogu maailm meid aukartusega. Meil oleks siis kakskümmend miljonit noort, kes oleks nii nutikad, et me võtaksime üle poole planeedist, taas...

See kogemus on täiesti ebateaduslik, lihtsalt minu isiklik kogemus, kuid ma suhtlen lastega ja puutun nendega oma reiside kestel õpetajana, riigiametnikuna ja kodutute laste heaks mõeldud heategevusürituste korraldajana palju kokku. Mul on ka kaheksa õe- ja vennalast vanuses 9–20 eluaastat, nii et ma usun, et võin mõningase õigusega võrrelda eesti ja briti noori.

Alustame kõige ilmsematest asjadest. Eesti lapsed kõnelevad võõrkeeli. Enamik räägib kaht, paljud kolme või nelja keelt. Suurbritannias peetakse sind juba targaks, kui oskad 18-aastaselt kõnelda mõnda keelt peale inglise keele. Eestis peetakse sind idioodiks, kui sa oskad kõnelda ainult eesti keelt.

See ei ole iseenesest üllatav. Üllatav on aga see, et paljud eesti noored räägivad inglise keelt paremini kui inglased ise.

Üks kolmeteistkümneaastane poiss palus minu käest abi oma «teatrikuuli» ülesannetes. Mind vapustas, et poiss, kes käib igal «kuulipäeval» korralikult «kuulis», ei tea, kuidas seda sõna kirjutada.
Miks siis nii? Ei, see ei olene sellest, mida nad söövad või joovad. See sõltub sellest, et haridusstandardid on tohutult erinevad.

See on toonud kaasa olukorra, kus ühelt poolt mu üheteistkümneaastane õepoeg, kes on saanud hariduse erakoolis ja võib kirja panna luuletuse, mis vastaks pigem üliõpilase tasemele, ja teiselt poolt lõpetas üks päris taibukas üheksateistkümneaastane poiss, keda ma tunnen, kooli vähimagi oskuseta arvutit kasutada – ta ei tea isegi seda, kuidas saata e-kirja.

Või kui nüüd järele mõelda, siis võib toit mõjuda küll. Eesti noored ei paista olevat mitte ainult nutikamad, vaid ka füüsiliselt tugevamad. Kui ma olen kätt surunud oma noorte sugulastega, olen nad nii ruttu võitnud, et tundub, nagu nad ei pingutakski. Kui ma surusin samamoodi kätt ühe samavanuse eesti poisiga, oli tema kätt vastu lauda saada palju raskem.

Ja lisaks kõigele oli ta noore kuke moodi enesekindel, et suudab mind tegelikult võita. «Teeme uuesti,» oli ta kohe valmis revanši üritama.

Niisuguseid asju on teisigi. Selles koolis, kus ma õpetan, õhutatakse lapsi osalema klassivälises tegevuses. Nende seas on palju andekaid muusikuid, kunstnikke, tulevasi filmiloojaid, näitlejaid ja teadlasi.
Niisuguste oskuste arendamisele kulub oma 10–15 aastat. Ometi on noored muusikud, kellega ma olen kokku puutunud, juba päris ehtsad virtuoosid. Mul on raske mõista, kuidas nad saavad nii head olla. Justkui oleks perfektse väljaõppega klaveri- ja kitarrimängijad, keda ma õpetan, hakanud pilli mängima juba emaüsas.

Britid leiutasid rokkmuusika ­vastukaaluks Ameerikas leiutatud rock’n’roll’ile, kuid tehniliste oskuste poolest on noored eestlased praeguseks brittidest paremad.

Siin on ka häkkerikultuur, millest on tärganud Skype. Sama kehtib Rootsi ja Soome kohta. Ma olen kuulnud väidet, et see on tingitud kliimast. Pikkade külmade talveõhtute tõttu ei saa keegi välja minna, mistõttu ei olegi midagi paremat teha kui toas istuda ning mässata arvutite ja kitarridega.
Eestlased saavad isegi kapitalismiga paremini hakkama. Eesti noorte seas valitseb tugev ettevõtjalik vaim, mida Suurbritannias ei kohta. Palju on räägitud Nõukogude Liidust ja sellest, kuidas see halvas konkurentsihimu, rikkudes ära terved põlvkonnad eestlasi, eriti mehi. Ent pärast 1990. aastat sündinud põlvkond on üles kasvanud sedalaadi kapitalistlikus džunglis, mida meie, lääne inimesed, kipume seostama Metsiku Lääne või 1920. aastate Chicagoga.

Kui pärida nende mälestusi varasest lapsepõlvest, ütlevad paljud noored, et neil on meeles, kuidas nende vanemad püüdsid ots otsaga kokku tulla, leiutades ja hankides aina midagi uut, mida annaks maha müüa.
1990. aastatel olid enamik eestlasi vabakutselised ärimehed, ja kes ei olnud, nälgisid. See on avaldanud eesti noorte maailmavaatele sama suurt mõju kui sovetielu.

Noored on harjunud mõttega, et neil ei lähe hästi, kui nad töötavad kellegi teise heaks, ja et kui nad tahavad jõukat elu ning kena naist või meest, peavad nad ise vaeva nägema, eriti hea, kui saab veel teisi enda kasuks tööle panna.

Suurbritannias ootavad noored endiselt, käsi õieli, riigi toetust.

Selline isetegemistuhin võib minna õige kaugele. Ma küsisin kunagi klassitäie õpilaste käest, mida nad arvavad tasuta kõrgharidusest, nagu see on Rootsis ja Soomes.
Briti õpilased oleks karanud vaimustusest õhku mõtte peale, et nad ei peagi hakkama õppemaksu tasuma.

Eestlased arvasid, et tasuline haridus oleks parem.

«Aga miks maksta, kui saaks ka tasuta?» esitasin küsimuse.

«Aga miks mitte? Tasuta lõunaid ei ole ju olemas,» kõlas vastus.

Mis puudutab alkoholiprobleemi, siis ma päris hästi ei usu seda. Emba-kumba, kas eestlased, kes väidetavalt tarvitavad hiigelkoguses alkoholi, olid tegelikult soome päevaturistid, või on asjad tunduvalt paranenud pärast 2008. aastat, mille kohta need andmed käisid, või siis on neil arvudel veel mingi seletus, mille peale pole seni keegi tulnud.

Isegi puhtjuhuslikule vaatlejale on ilmne, et joomine on palju suurem probleem Briti ja Iirimaa noorte seas. Ilmselt ei saa keegi, kes on veetnud öö Newcastle’i või Dublini tänavail, teisiti mõelda.
Miks siis mõttekojad ja poliitikud kõnelevad ikka ja jälle rahvuse noorte esindajate allakäigust?

Ajakirjandus tahab, et inimesed tunneksid asjade pärast muret ja loeksid nende kohta ajalehest. Mõttekojad peavad esile tõstma mis tahes probleeme, et saada endale uurimisraha. Poliitikud aga saavad oma reitingut tõsta, kui nad midagi kritiseerivad. Alkoholi- ja tubakatööstus on hõlpus objekt, sest lõppeks nad ju kauplevadki kergetoimelise narkootikumiga. Kogu draama aluseks on konflikt. Täpselt selsamal põhjusel mõtleski George Orwell välja toa üks null üks.

Tagasi üles