Käes on suurepärane hetk, vältimaks viie aasta pärast kahetsusväärset olukorda, kus kuus Eesti eurosaadikut on murdnud kogu aja kõvasti tööd ja avalikkus veendunud, et nad on vaid mõttetud mölakad, kes saavad hirmsat raha – arvestades ka lennupiletite hinda, mida saadik ei näe küll muul moel kui esmaspäeva hommikul kell kuus Läti õhuruumis plasttaldrikult halle palle järades ja neljapäeva õhtul kojujõudmise asemel ootamatult Frankfurti streigi‑ või tormilõksu jäädes.
Esiteks tuleks seada realistlikud ootused sellele, mida meie nelja poliitilise jõu vahel jagatud kuuik 751 kolleegi seas suudab. Europarlamendi mõjukaimas fraktsioonis – Euroopa Rahvaerakonnas – ihuüksi Eesti rahvusdelegatsiooni moodustava Tunne Kelami koht väliskomisjonis on muljetavaldav. Selle ukse taha on jäetud ka suurte liikmesriikide endisi välisministreid. Isegi veel muljetavaldavam on europarlamendis debüteeriva Marju Lauristini valimine mõjukuselt teise, sotside fraktsiooni asepresidendiks. Eesti delegatsiooni kaks vanemat liiget on keeranud oma pika kogemuse ilmselgeks plussiks – nad mitte ainult ei tõesta, et korras tervisega inimese puhul pole iga probleem, vaid on tõenäoliselt kõige mõjukamad Eesti eurosaadikud. Samas näib ka ülejäänud nelja komisjonivalik suurepäraselt üksteist täiendavat ja loodetavasti suudavad nad Eesti hääle ja huvid kuuldavaks teha.
Teiseks, tuleb anda aru, et suur osa heast tööst – mitte ainult kuluaarides, vaid ka komisjonides – pole avalikkusele märgatav. Ühe sõna mõnda resolutsiooni või raportisse, või sealt välja, saamine võib nõuda suuri pingutusi, tähendada sisuliselt palju, aga ühtlasi olla lehepealkirja seisukohast totaalselt ebaatraktiivne.
Kolmandaks, kogu see süsteem on siiski pisut bütsantslik, üksiku saadiku võimalusi midagi teha – näiteks kirjutada raportit – piiravad veel mitmed tema isikuvälised faktorid: näiteks tema parteipere tähtsus, sisemine dünaamika ja suhtestumine teistega. Arvestades et enamik meie saadikuist on Brüsseli‑Strasbourgi elu saanud maitsta vaid kuu aega, on igati aus neile alguses jätta mõnevõrra aega kohaneda euromängu reeglite ja nüanssidega.
Neljandaks, nähtavus siiski loeb. Prantsuse paremekstremist Marine Le Penile on ette heidetud, et ta ei osale üheski sisulises ettevõtmises ning käib kohal vaid siis, kui kaamerad töötavad. Aga kahjuks, mulje osas see töötab. Täiskogu ajal on ta alati platsis, Kremli‑meelne hulljutt suus, ning ta on nähtav mitte ainult saalis, vaid ka veebiülekandes üle ilmamaa, ja tõlgituna kõigisse ELi ametlikesse keeltesse. Seda enam on iga täie aru juures oleva patrioodi püha kohus püüda samale püünele tuua võimalikult mõjusalt ka terve mõistuse hääl.