Juhtkiri: lääne avalik arvamus pöördub Putini vastu

Illustratsioon: Urmas Nemvalts

See, millised järelmid saavad olema Malaysia Airlinesi lennuga MH17 juhtunud tragöödiale ja selle kaudu kogu Ukraina konfliktile, sõltub suuresti lääne avalikust arvamusest. Teisisõnu sellest, kuidas juhtunu jõuab tavakodanikuni, kelle üks roll demokraatlikus ühiskonnas on käia aeg-ajalt valimiskasti juures. Viimastel päevadel on siin aset leidnud muutused, mida peegeldavad nii väljaannete juhtkirjad kui uudised ja ka sotsiaalmeedia.

Oleks vale hakata rääkima lääne inimeste silmade avanemisest või seniste illusioonide purunemisest. See oleks lihtsalt liialt pealiskaudne lähenemine tunduvalt keerukamale küsimusele, millele vastuseid tuleks otsida ajaloost, kultuurist, majandussidemetest ja nii edasi. Pigem tuleks silmas pidada konkreetse juhtumi asjaolusid, mis ilmselgelt jätavad jälje kõigisse valdkondadesse, ka neisse, mida varem suunas igapäevane pragmatism.

Meil võib olla seda raske mõista, aga keskmine lääneeurooplane on seni Ukraina sündmusi võtnud kui kuskil kaugel toimuvat rahutust. Õieti peetakse teatud joonest ida pool toimuvat sageli mingiks abstraktseks «Venemaa asjaks». Ja Venemaa teadupärast on juba läbi ajaloo olnud iseäralik ja müstiline maa…

Kuid siit lähtubki juba nähtavalt kujunev muudatus avalikus arvamuses. Kui see, mis toimub, on mingi «Venemaa asi», siis kellelt oodatakse vastuseid? Muidugi Kremli peremehelt Vladimir Putinilt. Kui aga Moskvast kostab keerutusi ja süüdistusi, selmet retoorikas jõuliselt rõhutada kaastunnet, igakülgse uurimise vajadust jne (nagu oleks tüüpilise lääneliku liidri normaalne reaktsioon), lisaks näidatakse inimestele šokeerivaid pilte ja videokaadreid lääne kodanikule täiesti mõeldamatust ümberkäimisest tragöödia ohvritega ning viidatakse, et uurijad ei saa vabalt tegutseda, hakkavadki Putinit tabama järjest teravamad kriitikanooled.

Rahva suhtumist tunnetab ajakirjandus. Juhtkirjade pealkirjad «Putin muutub rahvusvaheliseks paariaks», «President Putin on süüdi kuriteos», «Euroopa Venemaa vastu» (eriti teravad on Austraalia ja Briti lehed) pole juhuslikud. See selgitab ka kodanike valitud esindajate järjest teravamaid reaktsioone. Kriitikat Putini aadressil kuuleb isegi nende poliitikute suust, kes seni on hoidnud isegi pärast Krimmi annekteerimist võrdlemisi hillitsetud joont. Omamoodi tõestus on ka Putini närvilik-süüdistav kaitsereaktsioon eilsel pressikonverentsil, mis võis küll olla suunatud sisetarbimiseks, kuid mis läänes mõjub pigem õli tulle valamisena.

Meie võtame oma kogemuste pinnal Venemaaga seotut vastu teisiti. Just seepärast on väga oluline jälgida tendentse lääne avalikus arvamuses. Selle kaudu saame jõuda ühtse mõistmise pinnale, mis meie enda julgeoleku seisukohast on kirjeldamatult suure tähtsusega.