Ammusel 1996. aastal oli Tartu Ülikooli sisseastujail suurim tung õigusteaduskonda, suurima konkursiga oli aga PR eriala. Nüüd, 18 aastat hiljem soovib enim tudengihakatisi – 788 avaldust – arstiks õppida. Õigusteadus on kohal number kaks, informaatika number kolm. Suurima konkursiga eriala on tänavu Tartus füsioteraapia, Tallinna Ülikoolis haldus- ja ärikorraldus, tehnikaülikoolis aga logistika ja teisel kohal jällegi ärindus.
Juhtkiri: ebakindlate eluvalikute ees
18. juuli 2014, 13:43
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Õpitava eriala valik on üks inimese elukäigu tähtsamaid otsuseid. Õnnelik on noor, kel huvid juba kooliajal välja kujunenud ning edasiõppimise siht seega sirge. Reaalsuses langeb valik sageli hoopis majanduslike võimaluste, kõrgkooli asukoha vms järgi ning mõnele on ülikooli mineku soov ka võimalus lapsepõlve pikendada ja ägedalt pidu panna.
Öeldakse küll, et eriala tuleks valida niisugune, mille järgi rahvamajanduses on tarvidust, ent siingi on sageli tegu kohvipaksu pealt ennustamisega. Muidugi mitte iga valdkonna puhul. Arstikutse omandajatele näiteks on ammu juba selge, et maksejõulist nõudlust tohtrite järele esineb ka kaugel väljaspool Eesti piire. See valik esitab õppurile väga kõrgeid nõudmisi, ning vaevalt siin paarikümnegi aastaga midagi muutub.
Teine asi on näiteks jätkuvalt popi juristikutsega. Postimehe hiljutises usutluses endise justiitsministri ja endise riigikohtu esimehe, praeguse vandeadvokaadi Märt Raskiga ütles too varjamatult välja: «Õigusabiturul oma koha leidmine on praegu palju raskem, kui see kunagi oli.» Juristide üleproduktsioonist on kõneldud palju, ent Raski hinnangul ei ole tegemist ka erialaga, kus võiks mõelda, et olgu neid pealegi palju, küll rakenduse leiavad. Kui jurist ei leia erialast tööd, siis mõne aasta pärast ta lihtsalt ei ole enam jurist, sest kaotab kvalifikatsiooni, hoiatab endine riigikohtu esimees.
Riik on ka üritanud suunata noori tehnokraatlikumate valikute poole – insenerialad ja fundamentaalteaduste õppimine on ilmselt suuremaid materiaalseid hüvesid tõotav karjäär kui mitmedki humanitaaralad, mille lõpetamise järel tuleb endalt küsida: aga millega ma siis leiba hakkan teenima?
Kuid lõpuks on ju edukas alati see, kes on oma valdkonnas parim. Ilmselt võiks vanemad mõndagi öelda noorukile, kes soovib oma tuleviku siduda heliloominguga – ning võimalik, et hulk selliseid on ka ümber veendud. Aga mitu tulevast Arvo Pärti selliselt kaduma on läinud?
Võttes aga aluseks Marju Lauristini teesi selle kohta, kuidas ebakindlus on postmodernse oleku üks põhitunnuseid, ei taga ka insenerikutse ju automaatselt vorsti leivale kogu eluks. Meenutagem, mis juhtus vanade tööstusettevõtetega pärast ENSV kadumist ning valmistugem juba praegu sisenema mõnda järgmisse tsüklisse, kus taas tuleb kõik vana maha jätta ja ümber õppida.