Kui mõni riigiorganisatsioon oma koosseisu ja tegevust ümber korraldama asub, jääb muutuste vajaduse tegelik taust tavakodanikule tihti võrdlemisi kaugeks ja ähmaseks – enamasti lihtsalt seepärast, et valdkonnaga pole otsest kokkupuudet. Mõni ütleb muidugi alati emotsionaalselt, et ametnike hulka tulebki vähendada, mõned muretsevad teenuse pärast – et riik on juba liigagi õhuke.
Politsei- ja piirivalveamet on oma 5000 töötajaga suurim riigiasutus, kuid see pole tema ainus eripära – kodanikule tähendab selle ametkonna töö igapäevast turvalist elukeskkonda, see tähendab aga suhteliselt lähedast kontakti igaühega meist. Seda nii kodutänaval kui võõras linnas, veekogudel kui ka psühholoogilises plaanis – et meie piir on kaitstud, seega ka lähedased, tuttavad, kogu riik. Hea politseitöö sisendab kodanikule tunnet, et korrakaitsjad on tema jaoks alati olemas – nad peavad olema ühest küljest nähtavad ja teisalt vajadusel kiiresti abipalvele reageerima.
Politsei on otsustanud end põhjalikult reformida, eesmärgiga suurendada organisatsiooni efektiivsust, ja esmajoones tõsta madalamapalgaliste, sageli just patrullis rasket tööd tegevate politseinike keskmist töötasu (peatamaks kaadrivoolavust). Avalikkuse peamine ootus seejuures on, et reform mööduks võimalikult märkamatult. Kui see toob kaasa organisatsiooni tugevnemise, tajuvad ka kodanikud seda mingil määral kindlasti. Kuid iseäranis selgelt tajutakse sellise reformi läbikukkumist. Kui organisatsioonist kaob enesekindlus, avaldub see kindlasti nii-öelda põllul ja sel juhul langevad reformi läbiviijad üsna kiiresti avalikkuse tugeva pahameele alla.
Praegu kavandatavat reformi, mille käigus kaotab töö umbes 80 tugiteenistujat ja kümneid inimesi Tallinnas asuvates kesküksustes ning millega lisandub töötajate palgafondi ligi viis miljonit eurot, on seetõttu vara kritiseerida või, vastupidi, ka taevani ülistada. Reformivajadus politseis on olemas, seda on kinnitanud mitu endist siseministrit, samas on selge, et palgatõusu ei saa tekitada ainult igal aastal mingite (poliitiliste) trikkidega raha juurde küsides.
Senikaua kui politsei- ja piirivalveameti usaldusväärsus püsib ka lähiaastatel praegustes kõrgustes ehk stabiilselt üle 80 protsendi, pole põhjust muretseda. Politsei- ja piirivalveameti peadirektor Elmar Vaher on öelnud: «Politsei jaoks ei ole usaldus ainuüksi prestiiž – meie jaoks on usaldus elu ja surma küsimus.» Usaldust reformi läbiviijate vastu süvendab kindlasti ka tõsiasi, et ümberkorraldused puudutavad ka tippjuhtkonda – praeguse viie peadirektori asetäitja asemel jääb kolm.