On justkui tavaline suvehommik Tel Avivis. Kuid äratuskella helina asemel kostab mu kõrvu üle linna huilgav õhuhäire sireen. Olen seda Iisraelis viibides varemgi kuulnud, ent sootuks teistsugustel asjaoludel – holokausti mälestuspäeval kõlab sireen kahe vaikuseminuti jooksul, mil elu jääb korraks seisma ja isegi autojuhid peatuvad maanteedel, et väljuda autost ja mälestada suures katastroofis hukkunud ohvreid.
Nüüd tähendab see sireen sootuks muud. Mis järgneb? Kas Raudkupli süsteemi hävitav pauk Hamasi lennutatud raketile või raketi maandumine kusagil keset linna? Ehkki viimase tõenäosus on riigi keskosas väga väike, ei tea vastust keegi. Sireeni kuuldes tuleb viivitamatult minna trepikotta ja oodata pauku seal, kus seinad peaksid selle eest paremini kaitsma.
Majas, kus mina praegu elan, vastavad renoveerimise käigus juurde ehitatud ülemised korrused uutele nõuetele, mis tähendab, et võib jääda ka tuppa. Ent hirm on ikka. Pauk, mis sireenile järgneb, on niivõrd tugev, et paneb värisema kõik aknad. Vaid hetk hiljem kostab tänavalt inimeste kiljumist ja saame aru, et miski on juhtunud siin samas lähedal.
Inimesed seisavad tänaval, nutitelefonid näpus, ja teevad pilti. Õnneks pole keegi viga saanud, kuid vaid sada meetrit eemal on bensiinijaama territooriumil maandunud, Raudkupli purustatud raketi kest.
Plahvatus oli küll õhus ära, ent keegi oleks võinud raudkolakale ette jäädes siiski viga saada. Mis oleks aga saanud siis, kui Raudkuplit ei oleks, ei taha ma aga isegi mõelda …
Mõni päev hiljem saan kogeda õhuhäiret ka avalikus kohas. See on minu jaoks nelja päeva jooksul juba seitsmes. Suure kõhuga lapseootel naine, tillukest imikut süles hoidev mees, noored ja vanad on selles olukorras võrdsed, olles sunnitud kuulama lõputut sireeni ja kõrvulukustavaid pauke suure büroohoone tagavaraväljapääsu-trepil. Üks, kaks, kolm, neli … viis pauku. Me kõik hoiame hinge kinni, lootuses, et see saab kohe läbi.
Paljudes Lõuna-Iisraeli linnades on see igapäevareaalsus. Lapsed kasvavad üles pidevas surmahirmus. Mänguväljakult pommivarjendisse joosta pole nende jaoks arvutimäng – see ongi elu. Ja trauma, mis sellega kaasneb, on hoomamatu.
Jah, ma tean, et Gazas on olukord palju hullem. Ent ma ei tahaks rääkida siinkohal sellest, miks on seal rohkem ohvreid. Või kellel on õigus ja kellel mitte. Ma tahaks pelgalt, et ma ei peaks kaitsma Iisraeli õigust säilitada oma riiki. Ma tahaks, et ma saaksin olla poolt valimata inimlikkuse poolt. Rahu poolt. Selle poolt, et ükskord ometi lõppeks see terror ja sõda. Sõda, kus on vaid kaotajad ja pole võitjaid.