Jean-Claude Juncker jätkab presidendina Euroopa Komisjoni senist joont
Juhtkiri: eurorindel muutusteta
16. juuli 2014, 14:22
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
ana Maailm mõtleb, vaidleb ja otsustab … Enamasti suuremaid üllatusi ja järske kannapöördeid vältides. Euroopa Liidu liikmesriikide tahe olla ise otsustamise juures A ja O tingib, et ELi tähtsatele ametikohtadele ei kerki karismaatilisi tegelasi, kellelt võiks oodata mingeid kahtlasi soolosid, olgu avalduste või otsuste näol.
Liiga jõuline isik muudaks mõnda positsiooni avalikkuse silmis tundmatuseni ja sel juhul leitaks küllalt kiiresti, et tema käitumine on ülearu isepäine ja et Euroopa tava on kuluaarides kokkuleppe otsimine, mitte pildil esile trügimine. Sügavama juhtimis- või usalduskriisi vältimise eelduseks on seega süsteemisisene ennetus, mis rakendub nähtavalt ka praegu ELi uute juhtfiguuride valikul.
Jean-Claude Junckeri valimine Jose Manuel Barroso asemikuks Euroopa Komisjoni presidendi kohale on ELile väga iseloomulik valik. Juncker pole liidrina vahest nii hall kuju, nagu on olnud mõned kõigile sobivad kompromisskandidaadid, kuid siiski ei ole tema valimine sugugi üllatav. ELi üldine suund Barroso ajal on liikumine lõimituse suunas ja Juncker jätkab seda ühtsete poliitikate välja arendamise joont üsna kindlasti.
Junckeri kandidatuurile jõuliselt vastu seisnud britid tegid endisest Luksemburgi valitsusjuhist peaaegu föderalismi apostli, kritiseerides küll peaasjalikult valimisprotseduuri ebademokraatlikkust. Kuigi Junckeri toetajate esirinnas olnud Angela Merkel oli avalikus retoorikas leebe ja toonitas Londoni seisukoha arvestamise vajadust, lõi Saksamaa liidukantsler palli lõpuks ikkagi sama jõuliselt väravasse, nagu Mario Götze jalgpalli MMi finaalturniiril rahvuskoondise võiduväravat lüües.
Jutte ebademokraatlikkusest vaigistab samas asjaolu, et Junckeri erakond, konservatiive ühendav Euroopa Rahvapartei sai äsjastel Euroopa Parlamendi valimistel valijailt korraliku mandaadi. Koos lisahäältega toetas Junckeri kinnitamist eile 422 saadikut (piisanuks ka 376st). Junckeri kandidatuuri toetas ka Eesti.
Eurovalimiste eel kritiseeris Juncker Postimehe artiklis Euroopa ühtset välispoliitikat ning järgmine tähtis valikukoht ongi Euroopa Liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja määramine Catherine Ashtoni asemele järgmiseks viieks aastaks. Ometi ei maksa siit välja lugeda soovi, et sellele kohale astuks mõni eriti tugev isiksus, vaid pigem taotlust rõhuda ühtsusele.
See tähendab, et Ashtoni järeltulijaks võib saada taas keskpärane tegelane, kes sobib võimalikult hästi liikmesriikidele. Tänasel ELi tippkohtumisel arutakse ka Euroopa Ülemkogu eesistuja positsiooni ja ka selle ametikoha täitmisel arvestatakse peamiselt eeltoodud kriteeriumiga. Nii näevad kord juba ette euroopalikud tavad ja väärtused.