Siseministeeriumi korrakaitse- ja kriminaalpoliitikaosakonna juhataja Uku Särekanno selgitab Postimehe arvamusportaalis avalikkusele, miks valitsus oma narkopoliitikat ei muuda ning milles see seisneb, seda enam, et uues poliitikas lepiti ekspertide pika töö tulemusena kokku kõigest kuus kuud tagasi ning Eesti astub täna selle rakendamisel alles esimesi samme.
Ligikaudu 10 000 süstivat narkomaani, üle saja narkosurma aastas ning aina kasvav hulk noori uimastitarbijaid. Võiks küsida, et kas Eesti valitsus on astunud oma narkopoliitikaga sügavale ämbrisse? Aus vastus on, et jah oleme küll ja korduvalt. Esiteks tegime me vea 1990. aastatel narkoprobleemi täielikult eirates ning mõeldes, et läänemaailma mured meile ei jõua. Teiseks tegime me vea 2000. aastatel keskendudes üksnes karistuspoliitikale ning politseitööle. Tulemuseks tänane olukord, kus suur osa ressurssidest kulub juba tekkinud tulekahju kustutamisele.
Eestil on uus narkopoliitika
Kriitiline olukord oli ka põhjuseks, miks Siseministeerium võttis kokku 2012 a. Eesti parimad narkoennetuse eksperdid, et ühiselt otsida lahendusi. Ekspertide abiga valmis selle aasta alguses dokument «Uimastitarvitamise vähendamise poliitika valge raamat», mis on lähtekohaks valitsuse tegevustele eelseisvatel aastatel. Seega 6 kuud tagasi sai pikkade konsultatsioonide ning põhjalike analüüside alusel kujundatud uus Eesti uimastipoliitika, uus poliitika, mis suures osas toetub ka teiste riikide kogemusele ja praktilistele õppetundidele. Selle rakendamine võtab aastaid, ent algust on tehtud.
Põhimõtteline suunamuutus seisneb siinkohal selles, et uimastipoliitika rakendamisel pöörab valitsus edaspidi enam tähelepanu esmasele ennetustegevustele, narkomaanide ravile ning kahjude minimaliseerimisele. Need ei ole lihtsalt kaunid sõnad, vaid tähendavad muutust senises suhtumises, kus vastutus narkomaaniaga võitlemisel oli veeretatud suuresti politseile. Politsei saab aga teadupärast keskenduda ikkagi tagajärgedele, nabida kinni vahendajaid, takistada uimastite pääsu turule ning viia nende hinna kõrgele. Seda kõike tuleb teha, ent see ei nulli ära nõudlust uimastite järele ega lahenda ära narkomaania lähtekohaks olevaid sotsiaalseid probleeme.
Ärgem süüdistagem politseid
10 000 süstivat narkomaani on Eesti jaoks väga suur number. Arvestagem siia juurde, et neil inimestel on lähedased ja lapsed, kes sellest ringist kõik omal kurval moel osa saavad. Isegi kui me seda vahetult ei tunneta on selge, et narkomaania probleem võib mõjutada meid kõiki. Mida rohkem on igapäevast doosi vajavaid narkomaane, seda suurem on oht ka teiste Eesti elanike elule, tervisele ning varale.
See on ka põhjus, miks politsei on suunanud senisest enam ressurssi tänavaoperatsioonidele ning narkoüksuste loomisele. Tulemusena on kasvanud registreeritud narkokuritegude arv, suurenenud konfiskeeritavad kogused ning vähenenud tänaval ringluses oleva narkootilise aine hulk. Enamik Eesti uimastisurmadest on põhjustatud fentanüülist, mis pääseb Eesti turule valdavalt Venemaa kaudu. Selle pakkumisahela ära lõikamine on olnud ka üks politsei peamisi eesmärke. 2013. aastal konfiskeeriti umbes 36 000 doosi ja umbes 360 000 eurot narkoraha. See tegevus jätkub veelgi suurema intensiivsusega sel aastal.
Politsei tegevustest üksi aga ei piisa, vajalik on ka teiste partnerite panus. Üheskoos Justiitsministeeriumiga tuleb analüüsida narkosüütegude karistuspraktikat ning vaadata üle, kas tänased koosseisud ning karistused on olnud taganud aidanud kokkuvõttes kaasa tarbimise ning pakkumise vähendamisele. Vastavasisulise analüüsi valmimine on kavandatud käesoleva aasta sügisele. Koos Sotsiaalministeeriumi ja Ravimiametiga tuleb seista selle eest, et kõik uued turule tulevad sõltuvusained saaksid kiiremini kantud keelatud ainete nimekirja. Õigusaktide muudatused valmivad sel aastal.
Veelgi olulisem on aga järjepidev ennetustegevus ning narkomaaniaga seonduvate kahjude leevendamine. Terviklikku väljaarendamist vajab kogu narkomaanidele suunatud ravikorralduse ja rehabilitatsioonisüsteem. Palju on tehtud ning on häid näiteid nagu Sillamäe ja Jämejala ravikeskused, ent vaja on terviklikumat lähenemist pakutavate teenuste osas. Küsimus on siinkohal selles, et kuidas narkomaan saab siseneda ravisüsteemi ja kuidas tagada talle vajalikud jätku ja tugiteenused. Ja ravima me peame, sest vastasel juhul oleks kahjud ühiskonnale veelgi suuremad.
See kõik tähendab kulusid ning kurb tõde on selles, et ravime me kalli rahaga kõike seda mida me pole suutnud ennetada. Ennetusse aga tasub investeerida, seda näitab kogemus nii meilt kui mujalt. Uue narkopoliitika võtmeteemaks ongi esmane ennetus, seda nii lapsevanemate kui koolisüsteemi kaudu. Siseministeerium on siinkohal panustanud mitme-aastasele ennetuskampaaniale «Tark Vanem», mille sihtrühmaks lapsevanemad ning eesmärgiks hoida lapsi eemal sõltuvusainetest. Veelgi kandvam roll saab ennetustegevuste osas olema Haridus- ja Teadusministeeriumil koolivõrgu ja haridusasutuste kaudu.
Ennetuse seisukohalt vajab ülevaatamist ka lastekaitsega seonduv, et tagada võimalikult kiire sekkumine olukorras, kus laps või tema tervis on ohus. Politsei koondab sellest aastast süsteemselt andmeid riskiperede kohta, et tagada võimalikult kiire sekkumine juhul, kui esinevad esimesed ohumärgid nagu perevägivalla juhtumid, koolist puudumised, sõltuvusainete tarbimine jm. Tõhus ja õigeaegne sekkumine eeldab aga pidevat läbikäimist ning koostööd politseinike, haridusasutuste ning kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötajate vahel.
Legaliseerimine ei ole põhiküsimus
Avalik uimastipoliitika teemaline debatt kipub tihtipeale taanduma legaliseerimise küsimusele. Et mis oleks kui legaliseeriks mõned uimastid, ehk selle tulemusel juuakse vähem, tarbitakse vähem ning kulub ka vähem õiguskaitseasutuste ressurssi? Neil teemadel on mõnus laupäevaõhtuselt debateerida, ent olgem ausad, see ei aita meil kuidagi lahendada tänast süstivate narkomaanide ning HIV-probleemi. Ei aita see meid ka ennetustegevuse osas, millele tänane narkopoliitika paneb eriti suure rõhu.
Ma olen nõus, et on teemasid, mis vajavad lähiaastatel tähelepanu, nagu näiteks ravikanepi temaatika, ent oluline on keskenduda esmajärjekorras siiski oluliselt suurematele probleemidele, nagu süstivad narkomaanid, fentanüül ning HIV. Sel eesmärgil sai koostatud «Uimastitarvitamise vähendamise poliitika valge raamat», mille rakendamine nõuab nii avalikkuse suuremat tähelepanu kui ka järjepidevat tööd valitsusasutuste poolt.
Ja lõpetuseks ääremärkusena, kas idee narkootikumide legaliseerimisest ei näi kohatuna oludes, kus isegi avalikus ruumis napsitamine on osutumas keerukavõitu väljakutseks ühiskonnale?