Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Liis Puis: noorte arstide lahkumisest arstitudengi pilgu läbi

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
FOTO: Scanpix

Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsi hariduse töögrupi juht Liis Puis kirjutab Postimehe arvamusportaalis, miks tema meelest arstitudengid välismaa poole vaatavad.

Juunikuus lõpetas taaskord üks lend noori arste. Nii muutus jälle aktuaalseks arstide lahkumise teema ning internetiavarustest võis leida numbreid, mis ilmestasid, kui suur hulk meditsiinitöötajaid on Eestist lahkunud või potentsiaalselt lahkumas. Kommentaaride hulgast võis leida jällegi inimeste nördinud mõtteavaldusi stiilis «Harivad end maksumaksja raha eest ja muudkui pagevad esimesel võimalusel välismaale!», «Jälle nad lähevad parematele jahimaadele!», «Kas suur palganumber on tõesti nii oluline?»

Tundub, et inimestele on jäänud mulje, et suur palk on kõige olulisem ja ka pea ainus põhjus, miks noored meditsiinitöötajad otsustavad pärast ülikooli lõpetamist asuda tööle hoopis välismaale. Tõepoolest on neid, kelle jaoks ahvatlev palganumber on minemise peamiseks põhjuseks, ent enamjaolt osutuvad määravaks muud faktorid. Selle artikliga sooviksin avada laiemale ühiskonnale mõningaid mõtteid, mis võivad valitseda ühe noore peatselt lõpetama hakkava tudengi või juba lõpetanud noore arsti peas. Ma ei saa rääkida töötingimustest, kollegiaalsusest ja töö iseloomust, sest neist asjust pole mul veel piisavat ülevaadet, aga ma saan jagada teiega mõtteid ja kõhklusi ning rääkida võimalikest lahkumise põhjustest noore arstitudengi pilgu läbi ning tuua välja just need aspektid, mis on tulnud välja oma kaastudengitega vesteldes ja arutades.

Tudengipõlves ja ka värskelt lõpetanud noore arstina oleme eriti haavatavad ja laseme end kergesti mõjustada ühiskonna arvamustest. Ka kogenud arstid on neist samadest teguritest mõjutatud, aga neil on enamasti aastatega kujunenud paksem nahk. Meie, noored, oleme aga alles otsimas ja leidmas oma teed ning suunda endile valitud valdkonnas. Me oleme ebakindlad ning alati veidi hirmul suure vastutuse ees.

On arusaadav, et inimesed on nördinud ja pisut ka vihased, et niigi pikki ravijärjekordi süvendab meditsiinitöötajate lahkumine. Tundub aga, et seda pahameelt püütakse kohati elada välja just nende peal, kes jäävad. Selline suhtumine võib aga omakorda põhjustada nördimust jääjate seas ning neil võib tekkida mõte vahetada keskkonda ja jätkata oma tegemisi seal, kus suhtumine on parem. Tekib suletud ring, kus ühiskond teatud määral soodustab veelgi suuremat lahkumist. Noorte tudengiteni jõuavad ühiskonna arvamused just nimelt ajakirjanduse ja interneti vahendusel. Pole harvad juhtumid, kus meditsiinitöötajaid materdatakse igasugustes erinevates väljaannetes ja kommentaariumides. Pea iga meditsiinitöötajaid puudutava artikli alt võib leida suurtes hulkades kommentaare, kus arstidele pannakse külge erinevaid silte. Kirjutatakse, et kõik arstid on lollid ja parem on nende lollide poole mitte pöörduda, nii või naa nad midagi ei oska ega tea, ning et Eestist on arstide koorekiht lahkunud ja alles on vaid meedikud, kes korralikku arstiabi osutada ei suuda. Need on vaid osad näited arvamustest, mis jõuavad ka tudengiteni. Seega pole imestada, et noorte seas tekib lootusetuse tunne. Seda kõike süvendab fakt, et me ise ju teame, kui palju me oma õpingutel tegelikult vaeva näeme. Arstiõpe ei ole lihtne. See nõuab tohutut tööd ja õppimist ning tihti ka palju unetuid öid. Seda on raske mõista, kui sa ise pole selle sees. Selles teadmatuses ei saagi vist kedagi süüdistada, sest ainult me ise ja ehk ka meie lähedased saavad aimu sellest, kui palju tööd nõuab arstiks kasvamine. Ja isegi suurima pingutuse korral ei saa me alati kõike teada. Tudengina sa tead juba ette, et tulevikus ei pane sa absoluutselt iga kord õiget diagnoosi ja ei määra õiget ravi, sest iga inimorganism on nii erinev. Ka haiguse avaldumine ja kulg on erinevad. Lisaks pole ka kõige parema tahtmise juures võimalik teada kõigest kõike. Seega, vaadates meie ühiskonna suhtumist, tekib hirm. Nii mõnigi võib selle ajel hakata mõtlema hoopis selle peale, kas pole mitte targem minna kuskile, kus ühiskond väärtustab meie pingutusi rohkem ning kus sinust ei arvata kui rumalast arstist, kes midagi ei tea. Võib-olla on ka mujal ühiskonna suhtumine arstidesse selline? Aga meid ahvatleb see tundmatu ja uus keskkond, millest me tihti peaaegu midagi ei tea. Me lähtume kuuldust ning loodame, et mujal on suhtumine parem.

Veel üks oluline teema, millest ma tahan kirjutada, on kogemuste omandamine. Võib tunduda, et väljend «Tahan minna välismaale uusi kogemusi omandama!» on vaid kate, mille taha peitutakse, et varjata oma tõelisi ajendeid. Tegelikult on see aga reaalne põhjus. Arstile on kogemused vähemalt sama olulised kui õpitud teadmised. Eesti on aga väike ja siin ei näe me paljusid haigusi ja eripalgelisi haigusjuhte, mis maailmas on olemas. Nii mitmeidki haiguseid meile koolis üldse põhjalikult ei hakatagi õpetama, sest Eestis on nende esinemistõenäosus pea olematu. See aga ei tähenda, et meie arstiteekonna jooksul ei tule need meile kordagi ette. Tõenäosus on väike, aga siiski olemas.

Kuna riigiti on ka haigusjuhtude käsitlus ja meditsiinitehnoloogia ning -võimalused erinevad, siis lisaks on meil võimalus kogeda, kuidas toimib tervishoiusüsteem mujal. Välisriikides on meil võimalus näha rohkem ja õppida juurde ning läbi selle kasvada paremaks arstiks oma rahvale. Muidugi juhtub ka seda, et mõni, kes plaanib välismaale minna vaid mõneks ajaks kogemusi omandama, rajab oma kodu ja pere sinna ja ei tulegi tagasi. Aga õnneks on ka neid, kes naasevad oma kogemustepagasiga kodumaale.

«Kelleks sa õpid?» – «Arstiks» – «Oi, kas soome keel juba selge? Nii või naa on pärast õpinguid üle lahe minek.» Selline dialoog on tuttav nii mitmelegi arstitudengile. Tundub, et inimesed eeldavadki, et kui õpid arstiks, siis kindlasti lähed pärast õpingute lõppu välismaale. Tegelikult on aga tohutult palju neid, kes soovivad jääda. Seega toetagem nende otsust ja aidakem meil saada oma kodumaal heaks arstiks. Haiglas kuuleb patsientidelt tihti ka järgnevat: «Sinust saab kindlasti hea arst!», «Õpi hoolega, siis saad hakata meid tulevikus hästi ravima!». Vot just see on see, mis paneb meid, arstitudengeid, mõtlema: «Ma tahan jääda Eestisse ja ravida oma inimesi.»

Tagasi üles