Umbes 40 aasta eest sündis ühes kenas Eestimaa paigas töölisperekonnas väike tüdruk, kes õppis hästi, isegi toredasti. Ei saanud ta kodus ebaõiglaselt vitsa, ei sattunud koolikiusamise ohvriks, 1988. aasta varasügisel nõudis söögiks kartulikoori. Siis käis korralikult instituudis ega elanud liiga uljast seksuaalelu. Leidis asjaliku mehe, tegi paar titte ja leidis tubli inimesena talutava palgaga töökoha.
Kuid toredast tüdrukust sirgus ülimalt nõudlik tarbija. Ehk inimolevus, kes on kindlal veendumusel, et klient on kuningas iga kell ja kõik kassapidajad, pangatellerid, torumehed jne on tühised inimolendid, kes peavad täitma kõik tema soovid. Ülimalt nõudliku tarbija jaoks oli kirsiks tordil, kui ta sai kellegi kallal iriseda ja oma võimu tunda. Kui see ei õnnestunud, siis kirjutas ta kaebuse, kirjutas lehetoimetusse. Seda kõike oma õiglustundest pakatava südamega ja loomulikult oma kalli iluuneaja arvelt.
(Kõrvalepõikena: Facebookis ja mujal avaras internetis ikka kritiseeritakse meediat, kes tõrjub riiklikult ülitähtsate küsimuste põhjalikku kajastust ning tegeleb selle asemel tarbija-asjandusega. Ent kuidas sa jätad abitu inimese abita ja infosulgu, kui ta on pidanud rongis peaaegu pool tundi seisma, ostma kirehoos pigistavad kingad, leidnud arbuusist liiga suure seemne, ja mis suisa kohutav – kartulikotis oli ussike, mis röövis pere söögiisu!)
Ükskord, kui nõudlik tarbija oli veetnud poes kaupa uurides ja hindu analüüsides sama kaua aega kui turist Rootsi kuninga lossis, läks tal kodus elekter ära. Ometigi oli ta hilistel õhtutundidel kõik voolupaketid ja kokkuhoiumeetmed läbi arvutanud. Varsti jõudis tarbimisest võrdlemisi väsinud naine kuue toidukotiga oma tarbijakoju, kus teda ootasid ees sajad tarbimisesemed. Kuid ootas ka sajandi katastroof: elektrit polnud!
Ta haaras telefoni, et helistada ja nõuda ja kaevelda, kuid liin oli umbes. Pärast kümnendat katset sai telefoni aku tühjaks ja tarbija vajus nõutult diivanile. Mõni minut mõtisklenud, muutus ta meeleolu helgemaks, ta tegi paar joogaharjutust, luges artiklit toortoidust, silitas kassi, libistas kolm klaasi veini, sisendas endale enesekindlust ja jäi lõpuks tukkuma. Kahjuks ärkas ta varsti üles. Tegi mehele süüa ja läks uuesti magama.
Aastad möödusid. Tarbija läks üha ogaramaks, sest tervis läks kehvaks, meel tigedamaks ja arstid osutusid loomulikult ebakompetentseks. Kätes polnud enam rammu, et õhtuti kaebekirju saata.
Ühel külmal talvepäeval heitis nõudlik tarbija hinge ja matustel olid ka torumees, kassapidaja ja teller. Nende eelviimane toost peielauas oli hauakaevaja ettepanekul: «Oleks vaid vähem tüütuid tarbijaid, rahu tema põrmule!»