Kui Põhja-Atlandi allianss ei suuda muutunud julgeolekuolukorrale reageerida, saab sellest raha neelav tühikoht, hoiatab ajakirja Economist toimetaja Edward Lucas.
Edward Lucas: NATO peab muutuma
/nginx/o/2017/05/24/6702827t1h0a68.jpg)
11. juuli 2014, 11:28
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
NATO on rajal tagasi – kui ta vaid tahab olla. Sügisesel tippkohtumisel Newportis Walesis selgub, kas allianss soovib tarmukalt täita oma põhiülesannet, milleks on liikmesriikide territooriumi kaitsmine.
Enam ei piisa kõigest viitamisest Atlandi harta viiendale artiklile, mis tunnistab ühe liikmesriigi ründamise rünnakuks kogu alliansi vastu. Eduka rakendamise korral oleks see mõistlik vastus korrapärasele sõjale, millel on oma algus, keskpaik ja lõpp. See ei ole mõistlik aga häguse ehk sellise sõja korral, mida peab Venemaa Ukraina vastu ning mille kulg ja suund on lääne segadusse ajamiseks teadlikult hägustatud.
Venemaa uus sõjaliik ühendab majandusliku ja poliitilise surve küberrünnakutega, korruptsiooni, propaganda ja provokatiivsete sündmustega, mida aitavad korraldada luurajad ja eriväed. NATO ei ole üles ehitatud selliste probleemide lahendamiseks. Alliansi käsuahel suudab langetada sõjalisi otsuseid, kõik muu on aga poliitilise tasandi ülesanne ja seal langetatakse otsuseid konsensuse alusel.
Möödunud kuul Brüsselis peetud NATO infosõjakonverentsil esitasin soovi, et allianss parandaks oma kohalolekut ühismeedias. Aga kui ma tõin näiteks, et allianss võiks paigutada mõningaid vahendeid tõlketöösse, et, ütleme, bulgaaria keeles paljastada Venemaa mõjutamiskatseid Bulgaarias, katkestati mind kohe: kuidas saaks NATO ametlikult soodustada liikmesriigi valitsuse kritiseerimist?
Ma väitsin, et lahenduseks oleks selliste asjade tegemine NATO hõlma all, aga mitte NATO ametliku väljundina. Mõne riigi Brüsseli esinduste (silma paistavad Kanada ja NATOsse mittekuuluv Rootsi) suurepärased Twitteri kontod näitavad ilmekalt, mida on võimalik nii ära teha. Siinkohal võiks olulist osa etendada Läti vastne strateegilise kommunikatsiooni oivakeskus (see tegutseb NATO tiiva all, aga ei kuulu käsuahelasse).
Samuti peab NATO meelde tuletama vanu õppetunde. Balti riigid ja Poola vajavad tõelist kaitsmist praegu ja otsekohe. Asjade senine korraldus, isegi kui arvestada viimase aja täiendusi, näeb ette väiksed ajutiselt riigis viibivad välisjõud. Eriolukordade ja tugevdamise kavad näevad ette suuremate jõudude siirmise kriisi korral.
Sellest enam ei piisa. Kriis võib olla liiga hägune, et käivitada vajalik reaktsioon. Või siis võib see areneda liiga kiiresti, et välised jõud suudaksid midagi tõhusalt ette võtta: venelased võivad välksõjaga hõivata territooriumi, näiteks koridori Kaliningradi, kõigest mõne tunniga. See seaks alliansi silmitsi sündinud tõsiasjaga, mida oleks väga raske tagasi pöörata jõuga.
Heidutuse tugevdamiseks, kohalike elanike julgustamiseks ja omaenda valmisoleku süvendamiseks peab NATO viibima püsivalt Kirde-Euroopas, eelistatavalt olulisi jõude sisaldavate baaside, korraliku taristu ning hästi sisse seatud kütuse-, laskemoona ja varustuse ladudega.
Samuti on vaja tihendada sidemeid Rootsi ja Soomega. Need riigid on piirkonna kaitsmisel eluliselt tähtsad ja koostöö nendega ongi aina suurenenud, aga nende kuulumine allianssi on ikka veel aastate taga.
Ahvatlev oleks võrrelda NATOt abieluga: abielus kas ollakse või ei olda. Ähmasus liikmestaatuse osas kahandab ajendeid liituda ja ühtlasi nõrgestab viienda artikli julgeolekugarantiid.
Teoreetiliselt on tegu mõjukate argumentidega, kuid need kaalub üles praktiline vajadus hõlmata Rootsi ja Soome kiiresti ja põhjalikult piirkonna kaitsesse. Mõlemad kuuluvad juba NATO rahupartnerluse riikide sekka.
Aga nad vajavad midagi enamat – nimetagem seda kuldkaardi-partnerluseks –, millega kaasneks kõrgel tasandil poliitiline dialoog, tihe koostöö koostegutsemisvõime tagamisel ja võimete arendamisel, küberkaitse, merejulgeoleku ja muu sellise vallas. Nad peavad olema võimaluste piires maksimaalselt kaasatud kõigisse NATO asjakohastesse komiteedesse, õppustesse, väljaõppesse ja plaanimisse.
NATOs leidub küllaga neid, kes peavad niisuguseid muudatusi ebamugavaks, isegi ebasoovitavaks. Kuid ilma nendeta muutub allianss vaid raha neelavaks tühikohaks.