Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Mele Pesti: meie MM on tänaval

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Mele Pesti. | FOTO: Erakogu

Samal ajal jalgpalli MMiga toimuvad massilised tänavarahutsed ja streigid, kirjutab Mele Pesti Sirbis.

Demokraatia on viigipüksid ja peene pintsaku seljast heitnud ja rahvusriikide parlamentide konditsioneeritud õhuga saalidest värske õhu kätte astunud. Demokraatia sünnib tänaval. «Não vai ter a Copa!» – «Jalgpalli MMi ei tule!» – skandeerivad sajad tuhanded brasiillased lauldes ja tantsiskledes juba aasta otsa, mis sest, et nad teavad, et MM tuli neid kuulamata. Siis võetakse hetk hingetõmbeaega ja suunatakse protestikahur 2016. aasta Rio suveolümpia vastu. Hoolimata sellest, et brasiillased armastavad sporti. Ja jumaldavad sportide kuningat, jalgpalli.

Loosungeid on ka märksa krõbedamaid: «FIFA, go home, Fuck you FIFA, FIFAšistid!», aga ka «Vajame FIFA tasemel haiglaid ja koole, mitte staadione!». Viimane lause kõlab mõistlikult. Eriti kui täheldada, et pallivõistluse ettevalmistamiseks kulus sel suure ebavõrdsusega maal 14 miljardit USA dollarit, rohkem kui iial varem, ja et kaheteistkümnes MMi mängudega linnas tuli ehitada või renoveerida vähemalt 40 000 vaatajat mahutav staadion.

Seda ka Manause linnas Amazonase vihmametsa keskel, mille neljanda liiga jalgpalli meeskondade mängudel käib enne ja pärast MMi kuulsuseviivu heal juhul veidi üle tuhande vaataja. «Maailma suurim lindude välitualett,» arvas üks briti ajakirjanik staadioni ülaltvaates imeilusa konstruktsiooni kohta.[1] 300 miljonit dollarit maksma läinud staadioni ehituseks toodi Portugalist tohutud teraskonstruktsioonid ja veeti neid mööda Amazonase lisajõgesid läbi vihmametsa. Meeletu pingutuse käigus hukkusid kolm töölist, valminud staadionil peetakse neli mängu. Werner Herzogi legendaarne päriselul põhineva süžeega «Fitzcarraldo», pöörane film mehest, kes auriku läbi vihmametsa üle mäe veab, kahvatub.

Amazonases peidab end miski, mis toob neis, kel see olemas, mania grandiosa võimsalt välja. XIX sajandi kummibuum ei hullutanud vaid Peruu kummitöösturit Fitzcarraldot, džunglilinnakestesse rajati orjatöö ja vihmametsa rikkuste abil pompoosseid hooneid luksuslikematest materjalidest maailmas ja pesu saadeti pesemiseks Pariisi. Eiffeli ehitatud raudmaja Iquitoses ja Itaalia marmorist ooperiteater Manauses tunnistavad tänapäevani kautšukiparunite pöörast priiskamist. XX sajandi megaprojekt oli aga Trans-Amazonase kiirtee, 1972. avatud maantee läbi Amazonase, mille ehituse käigus hävitati vihmametsa, indiaanlaste elukeskkonda, vohama lõi prostitutsioon – ja see viimane ei ole sugugi juhuslik paralleel 2014. aasta megaprojekti MMiga.[2]

Manausest kagusse rännates jõuab utoopiate sõber aga kuulsaima suurprojektini, 1950ndatel progressiusu kõrghetkel tühja kõnnumaa keskele rajatud modernistliku pealinna Brasiliani. Kõik need üüratult suurejoonelised, keskkondlikult jätkusuutmatud ettevõtmised on teostatud kohalikelt nõu küsimata, tollal polnud see veel kombeks. Paistab, et enam nii ei saa. Jalgpallihulluks peetud brasiillane tuleb tänavale ja ütleb selge valju häälega: «FIFA, mine koju!»

***

Massilised tänavarahutused ja streigid viimasel aastal on peale kohaliku ajaloo inspiratsiooni saanud ka teistelt kontinentidelt. Liikumist on New Yorgi «Occupy» või araabia kevade eeskujul nimetatud nii «Ocupa Copa!» («Okupeeri MM!») kui ka Brasiilia kevadeks. Samalaadse sõnumiga proteste oli Rio de Janeiro tänavail ka 2007. aastal Pan-Ameerika mängude[3] ajal. Kodanike ühendused kritiseerisid valitsust tahtmatuse eest kulutuste üle demokraatlikult arutleda. Alates 2006. aasta aprillist 2007. septembrini toimus Rios 45 meeleavaldust, peamiselt infrastruktuuri ehitamisest tingitud elanike ümberasustamise vastu.

Praeguste meeleavalduste põhjused võib üldjoontes jagada kolmeks: juba mainitud protest hirmkalliste megaürituste korraldamise vastu ajal, mil maa vajaks olulisemate alade arendamist; protest politseivägivalla vastu; poliitiline protest valitsuse ja korruptsiooni vastu. Põhiliinide külge on end haakinud igasuguseid muid, juba aastakümneid eri õiguste eest võidelnud rühmitusi, kes nägid nüüd, välispressi kõrgendatud tähelepanu all, võimalust oma sõnumit võimendada. Näiteks LGBT inimesi ühendav Roosa Blokk korraldas juunis kaks vaimukat karnevalisarnast tänavapidu/meeleavaldust, kus «iroonia ja huumor asendavad traditsioonilise testosteroonipõhise hüpermaskuliinse vastupanutaktika»[4].

Ühtpidi võib neid pidada protestiks valitsuse vastu, aga kui osa nõuab poliitikuilt prioriteetide ülevaatamist läbirääkimisteks avatud vaimus, siis teine osa meeleavaldajaid teeb ilmselt tulevate presidendivalimiste kampaaniat. Tööpartei president Dilma, kelle tagasivalimine on tõenäoline, ent mitte kindel, on sõnades protestijate vastu sõbralikult julgustav – tema taust 1970ndatel militaarvalitsuse vastu võidelnud linnageriljana ei luba ühtki häält eirata. Ometi ei ole ta suutnud (või tahtnud?) ohjeldada julmi ja barbaarseid võtteid kasutavaid politseinikke, kes tapavad, piinavad ja peksavad nii meeleavaldajaid kui ka slummielanikke. Vaid Rio de Janeiro linnas tapsid politseinikud 2013. aastal üle tuhande inimese – ametlikult vaid narkodiilereid, tegelikult enamasti lihtsaid vaeseid inimesi, kes operatsiooni käigus ette jäid, sest slummide rahvarämpsu eludel pole paljude arvates suuremat väärtust. Ka iga päev tänaval patrullivad politseinikud on militariseeritud, alafinantseerimise ja igal tasandil lokkava korruptsiooni taustal on selle muundumine maffialaadseks organisatsiooniks pea arusaadav.[5] Ükski valitsus ei ole seni suutnud süsteemi murda.

Brasiilia eelmise, äärmiselt populaarse presidendi Lula nime all ilmus aasta tagasi New York Timesis arvamuslugu[6], kus ta kinnitas, et mõistab noori meeleavaldajaid täielikult. Lula väitis, et noored ei protesteeri poliitika kui sellise vastu, nad soovivad selles ise osaleda ja välja võidelda maailmatasemel teenused ja heaolusüsteem. Seda soovi nimetab endine Tööpartei president (2003–2011) arusaadavaks, sest noored ei ole ju üle elanud Brasiilia sõjaväelist diktatuuri (1964–1985), 1980ndate inflatsiooni ning 1990ndate majanduslangust ja tööpuudust. Nad elavad ajal, mil Brasiilias on kõik nii hästi, nagu pole kunagi olnud, aga nad tunnevad, et väärivad siiski rohkemat. Ja neil on selleks õigus.

Rahva hääl kaigub siiski kõigis Brasiilia suurlinnades. «Meie MM toimub tänaval!»

__________________________________

[1] http://www.theguardian.com/football/blog/2014/jun/17/brazil-world-cup-people-amazon-fifa-manaus.

[2] Maantee ehitamise sotsiaalse hinna kohta vaata kriipivat dokdraamat „Iracema – Uma Transa Amazônica” (1975, režissöörid Jorge BodanzkyOrlando Senna), mis esialgu oli Brasiilias kuueks aastaks ära keelatud.

[3] Olümpiamängude sarnased spordivõistlused, kus osalevad Ladina-Ameerika riigid, USA ja Kanada, toimuvad alati aasta enne suveolümpiat.

[4] „Ocupa Copa” Facebooki külg, 25. juuni sissekanne.

[5] Brasiilia suurlinnade politsei keerulisest olukorrast ja poliitika kõrgeimaid tasandeid hõlmavast korruptsiooniskeemist saab ülevaate José Padilha haaravatest mängufilmidest „Eliitrühm” 1. ja 2. (2007, 2010), mille esimene osa pälvis 2008. a Berliini filmifestivali Kuldkaru.

[6] The Message of Brazil’s Youth. NY Times 16. VII 2013. http://www.nytimes.com/2013/07/17/opinion/global/lula-da-silva-the-message-of-brazils-youth.html?_r=1&.

Tagasi üles