Olev Remsu: tagasi valitud rahvaste hulgas

Olev Remsu Foto: Ergo Kuld

Putin võidab Ukraina fašistid, ei luba pühale Venemaale rõlgusi, teeb dollari asemel tähtsaks rubla – Putin on uus Stalin, kes teeb venelastest valitud rahva. Kirjanik ja kolumnist Olev Remsu jagab muljeid oma viimasest Venemaa-reisist.

Juunikuus tegin viiepäevase rongireisi Venemaal, veeresin Baikalini välja. Milline eufooria! Milline rõõm! Kupeekaaslased vaheldusid, kuid ikkagi olid neist mitmed kõrgendatud meeleolus, tahtsid seda minuga jagada, seda enam, et mu aktsent oli kohe kuulda. Tegelikult puutusin sellise erilise häälestatusega kokku juba Tallinnas. Istusin enne väljasõitu Kuku kohvikus Vabaduse platsil, tuntud venemeelne publitsist tuli mu kõrva laulma «Sevastopolski vals’i». Ta pilgus leegitses rahulolev kättemaks – see on sulle iseseisvuse eest, see on sulle eesti keele eest!

Moskvas, Jaroslavli vaksali pakihoius toimus ilmet andev stseenike. Keegi päikeseprillidega, tühjade kätega mees sammus otse teenindusluugi juurde, ja kehtestatud kord andis talle selleks ka õiguse. Oma sakvuajaaži välja võtta võis ilma järjekorras seismata. Teine, hästi karvase turjaga mees, kes kandis sinist maikat ja tammus pikas sabas, seda ei teadnud ning käratas tema meelest vaheletrügija peale – jo… maidan! Nii et Saatan pole enam üksnes fašist, nüüd on rohked Saatana-sünonüümid täienenud maidani-sõnaga. Nii see keel nüanssidega rikastub.

Mille üle siis minu kupeekaaslased heameelt tundsid?

Et tänu Putinile ei tule Krimmi NATO baase. Et Putin võidab Ukraina fašistid. Et Putin ei luba pühale Venemaale rõlgusi. Et Putini kaotab varsti ära Ameerika dollari tähtsuse, asendab selle rubladega. Et Putin on uus Stalin ning laiendab «naši» piire Kasahstani ja Valgevene ning varsti juba teiste riikide alade võrra.
«Kõik, kes meie juurest reeturilikult jalga lasid, tulevad ise põlvili paluma, et me nad tagasi võtaksime,» kuulutas arvutimees Jekaterinburigast, seesama, kes Putinit uueks Staliniks pidas.

Keegi naispensionär, varem siseministeeriumi kantseleitöötaja, kes oli Ukraina idaaladelt pärit, rääkis, milliseid venelaste ja ukrainlaste vahelisi kaklusi peeti tema kooliajal Ždanovis (ta kasutas Mariupoli linna tolleaegset nime). Nemad sõimasid ukrainlasi hohollideks ja banderalasteks, ukrainlaseid neid vastu moskaliteks. Küsisin temalt, kas ta teab, mis ajal Stepan Bandera tegutses. Ta ei teadnud ega tahtnudki seda teada. Küsisin, kas ta teab, et sakslased-hitlerlased panid Bandera koonduslaagrisse? Ta nimetas seda valeks ja väljamõeldiseks. Ukrainlased muud ei teegi kui valetavad, oli ta veendunud.

Kõik rõõmustasid. Sellest et vagunitualetist kadus vesi, ei hoolinud keegi. Kirgede puhul ei loe olud, ei loe argumendid. Kes nendele vihjab, on rahvuse vaenlane.

«Putin tõstis meid põlvedelt üles,» ütles mees, kes vagunitamburis salaja suitsetas. Tema kandis T-särki Vabadussamba ja kirjaga «New York». Putini jumaldaja võiks tõmmata ülle rõivatüki Kremli pildi ja kirillitsas «Россия-ga». Või koguni Putini endaga. Näiteks pildiga, kuidas mees kurgi lendama õpetab.

Kes siis surusid 140-miljonilise suurrahva põlvili? Vaenlased! Gorbatšov, Jeltsin, pribaltid, ameeriklased, kogu NATO ja kõik teised läänemeelsed.

Ja kuhu siis Putin nad tõstis?

Tagasi valitud rahvaste hulka. Putin pakub revanšilootusi, teeb praegu sama, mida Hitler sakslastega tegi 30ndail aastail ja 40ndate alguses.

Muidugi, venelased on end ikka pidanud valitud rahvaks. Mõnikord salamisi, mõnikord malbemalt, siis jälle täiel rinnal. Lenin küll vihkas suurvene deržimordasid (tema väljendusviis), kuid pakkus ka uue ekspansionismiidee, nimelt bolševismi. Rünnata sai, kuid territoorium ei suurenenud. Vastupidi, kahanes!

Stalin tõi rahvusluse ja suurriikluse tagasi ning tegi maailma kõige võimsama riigi, viis ellu tsaaride ja rahva unistuse. Ent viimasel kuuekümnel aastal kippus magus äravalituse tunne kuhtuma. Uusi kinnitusi jäi kasinaks.

Mõned õnnemomendid siiski vilksatasid (Ungari, Tšehhoslovakkia, Afganistan rünnaku alguses), Aafrikas tehti inglastele ja Kuubas ameeriklastele ära, kuid need polnud siiski need päris õiged, kuna maatükke ei lisandunud. Vaat Gruusia ja Krimm on juba asjalikumat maiku.

Mis unistuste vald siis see on, kuuluda valitud rahvaste hulka?

Rahvaid, kes ennast äravalituks peavad, on suuri ja väiksemaid, jätame täna väiksemad (näiteks juudid) kõrvale. Valitud rahva staatus võib olla teiste poolt tunnustatud, kuid üldjuhul ta seda ei ole, kuna need, kes ennast valitud rahvaks peavad, on suured vallutajad. Helleenid jõudsid Indiani, roomlased muutsid Vahemere oma sisemereks, araablased kehtestasid kalifaadi Hindustanist Püreneedeni, mongolid (tegelikult ka väikerahvas, neid oli 13. sajandil vaid 700 000) haarasid enda alla Euraasia Hiinast Aadria mereni, hispaanlased ja portugallased hõivasid Ameerika, venelased murdsid Moskoviast Vaikse ookeanini, inglased hoidsid peos veerandit maailma.

Vaid ennast tõelisteks taevapoegadeks pidanud hiinlased eelistasid vallutamise asemel isolatsionalismi, oma kõrkuse tõttu ei pidanud nad ümbritsevaid barbareid isegi anastamisvääriliseks.

Üldjuhul on ikka tahetud saada kogu maailma valitsejaks ning vaid ühel juhul on see asjaosaliste enda arvates õnnestunud. Kui Batu-khaan 1242. aastal Aadria mereni jõudis, oli ta kindel, et vanaisa, Tšingis-khaani käsk on täidetud, maailm on vallutatud. Mongolid lihtsalt ei teadnud, et maailm on avaram kui nende hiigelriik, mida me praegu peame kõigi aegade suurimaks maismaaimpeeriumiks. (Vaid brittide oma oli suurem.)

Ikka on teiste allaheitmist õigustatud mõne kindla missiooniga või siis üldise nii-öelda tsiviliseerimisega.
Araablased sõdisid islami, hispaanlased ja portugallased katoliikluse eest, suurushullustus on tabanud meie naabreid rootslasigi, nemad võitlesid kunagi luterluse eest. Usulevitamine pidi varjama atavistlikku, loomariigile omast territooriumihõivamistungi. Üksnes Hitler julges ausalt ja otse rääkida saksa rahva eluruumi laiendamisest. Valitud rahvas ameeriklased pole viimasel ajal ametlikult liitnud enda külge maid, kuid nemad on veel hullemad. Nemad allutavad oma mõju ja kultuuriga. Ja seda isegi edukamalt kui pommitamiste ja invasioonidega. Ameerika kohe imbub naha vahele. Näe, rongitamburis suitsetaja kandis «New Yorgi»-särki.

Tõeline agressioon! Ja okay-ütlemine keelatakse Venemaal lihtsalt ära.

Omamoodi tsiviliseerijad olid ka mongolid, nemad olid nomaadid ning vihkasid linnatsivilisatsiooni, nemad tegid maatasa linnad ja hävitasid linnarahvad.

Nõukogude satelliitriigiks olnud Mongoolia rahvavabariigis oli keelatud Tšingis-khaanist kirjutada, rääkida ja mõelda (!). Küllap viimast tuvastati pealekaebuste teel. Praegu on Tšingis-khaani pilt Mongoolia rahatähtedel, stepisopkade otsas kõrguvad talle pühendatud 40-meetrised obeliskid.

Mis see on? Uhkus, et kunagi olime me valitud ja vallutajarahvas. Või on tegemist lootusega, et Tšingis-khaan viib tänagi valitud seltskonda? Selle nimel antakse andeks või lihtsalt suletakse silmad selle ees, et tegemist on kõigi aegade suurima massimõrvariga.

Aga tänased sakslased, vastupidi, ei hooli olemisest valitud rahvaste hulgas, nemad tunnevad piinlikkust just sellepärast, et natsionaalsotsialismimürk nakatas peaaegu sajaprotsendiliselt nende vanemaid ja vanavanemaid. Kuidas suutsid revanši- ja vallutushimud kaotada kõik moraalsed tõkked? Kuidas hakkas aumõiste tähendama orjalikkust?

Ma usun, et vastavas ajaloosituatsioonis ja osavalt kultiveeritud propaganda puhul võib seda teha iga rahvaga. Pidurdav kultuurkiht meie teadvuses on õhuke, see minema pühkida ja rahvas brutaalseks ja sõnakuulelikuks, metsikuks muuta on lihtne.

Ehk häbevad sakslased seetõttu, et Kolmandast Reichist on liiga vähe aega möödas? Näe, prantslased Napoleoni jumaldavad!

Ometi on see asi kahe otsaga. Tsiviliseerimine on iseenesest rassistlik termin, ent ometi oleme meie, eestlased, tänulikud paavst Innocentius III-le, et ta meid tsiviliseerida võttis ning alustas ristisõda Liivimaa paganate vastu.

Nii, Putin viib venelased tagasi valitud rahvaste hulka. Aga mis ta ise vastu saab? Ta naudib 86-protsendilist rahva toetust ning tõenäoliselt saab temast eluaegne president. Tahaks loota, et mitte samasugune nagu oli Hitler sakslastele eluaegse kantslerina…